Milleks parteidele raha?!

Parteipoliitik on nagu näitleja: temagi jutustab lugu. Ja nagu tõhusat teatrit, saab ka tõhusat inimesi kõnetavat poliitikat teha vaeselt, ilma vaatemängu ja hiiglaslike reklaamideta.

Kui maailmakuulus poola teatrimees Jerzy Grotowski kirjutas oma teatrikatekismuseks saanud teose „Vaese teatri poole”, siis ei tõuganud teda selleks tagant mitte mingid majanduslikud asjaolud. Mitte rahapuudus ei sundinud teatrimeest pöörduma teatri lätete juurde ja uurima, mis see näitleja kunst oma olemuselt on. Vaevalt oli Grotowski nii naiivne mees, et arvas tema töö tulemusena puksitavat teatrist välja uhked tõusvad-langevad poodiumid, ägedate prožektorite valguspark ja helitehnika. Küll aga sai selgeks, et teatrikunsti olemus ei seisne seda ümbritsevas kila-kolas, vaid näitleja töös.

Mõnes mõttes sarnaneb parteipoliitik näitlejaga. Temagi on loo jutustaja. Poliitika pole oma olemuselt mingi vimpel või kellegi kalli raha eest reklaampinnal rippuv näolarhv, vaid on narratiiv – poliitik jutustab valijatele tuleviku lugu, millel on võimalus saada ajalooks. Ja nii nagu näitleja ümber teatris, on ka poliitikute ümber kogunenud suurel hulgal atribuutikat, mis on kallis ja mille suhe ettevõetud tegevuse olemusega on kahtlase väärtusega. Nagu puugid on parteide külge kasvanud mainekujundajad, reklaamitegijad. Parteikontorid on muutunud oma toimimise poolest äriühingute sarnasteks rohke tööjõuga masinavärkideks, kus tehakse kõva tööd. Hea ja usutava tulevikuloo jutustamine on aga selles töötegemises ära unustatud. Sellest ollakse võõrandunud, sest kogu aur läheb välise atribuutika peale.