Repro

Uue Viru keskuse tummade seinte vahel võib ju kvaliteetbrändidega tarbijapidu toimuda, ent kõik, kes linnaelu veel juhtumisi “väljastpoolt” kogeda tahavad, on Viru ümbruses julmalt silla alla ja maa sisse surutud.

Magus sadamaala

Ennasthävitava rahuga on Tallinn müünud oma maa ja vabastanud end planeerimiskohustustest, uude eralinna pääsejaid selekteerib turvamees ja tõkkepuu. Vabu “auke”, kus avalik ja erasektor tõepoolest võrdsete partneritena ka midagi koos võiksid arendada, pole pidevas surveseisundis elavas Tallinna kesklinnas suurt jäänudki.

Neist olulisemaid on sadamaala, ka see enamikus riigi käes või erastatud, kohe on müüdud ka sealne suurim seni linnale kuulunud avalik hoone, linnahall. Just linnahalli lammutada tahtjate kihutuskoos-olekult jäi meelde tüüpiline kinnisvarahaide retoorika, millega enda omandi “sümboolset kapitali” tõstetakse – spekulantidena afi‰eeriti rannaala teisi kultuuriobjekte: Patareist ümbersündinud kunstiülikooli ja uut ooperimaja, kusjuures tegelikult on ju mõlemad toppama jäänud projektid.

Lõpuks on ka eralinnal vaja oma tõmbenumbreid, ühesugune lõputu supermarket ei pruugi mõne aja pärast enam nii suurepärase äriideena näida. Et mitmekesisema avaliku ruumi teke nõuaks linnapoolset planeerimistegevust, on kahjuks tüütuseni leierdatud tõsiasi.

Raekoda või ärikeskus?

Avalike arhitektuurikonkursside abil on sadamaala magusaima osa, Admiraliteedi basseini ümbruse kujunemist ka mitmel korral püütud suunata, sealhulgas on ammu välja pakutud mõte, et siiasamasse vee äärde võiks tulla uus linnavalitsuse hoone – raekoda.

Ahtri tänava ja Mere puiesteega piirnev nurgakrunt on sõlmpunktiks, kust turistidevood liiguvad vanalinna ja kustkaudu linlane peaks mere äärde pääsema. See on otsustav lüli: kas mereäärest saabki vaid kinnisvaraäri hetke lemmiktoodetega, kortermajade ja kaubakeskustega palistatud linnaserv?

Arhitekt Meeli Truu Nord Projektist on kinnitamas alale kahe kortermaja, hotelli ning kaetud kaubatänavatega ärikeskuse planeeringut. Arhitekti enda sõnul on ta krunti käsitlenud sadama ja vanalinna ühenduskohana ega ole sinna mingeid teemapargitaolisi atraktsioone kavandanud.

Millegipärast ei ole ka linnal mingit kavatsust ala saatusesse sekkuda, seal mõnda kultuuri- või ühiskondlikku objekti näha.

“Linn peab elama dialoogis era- ja avalike huvide vahel. Taolise projekti puhul on tähtsaim see, kuidas on avalikkuse huvid kaitstud – need hooned seisavad n-ö Tallinna elutoas järgmised sada aastat,” rääkis arhitekt ja sügisest Eesti Kunstiakadeemia linnauurimuse keskuse juhataja, hollandlane Jan Verwijnen. Olles kahe aasta eest toimunud Admiraliteedi äärse ala planeerimiskonkursi üks võitjaid, tunneb ta nii sadamat kui veelgi enam neid mehhanisme, millega avalikkus saaks tänapäeva keerulises linnaplaneeringulises olukorras üldse osaleda.

Linn vajab nõuandjaid

Tõelise eurooplasena kutsub ta üles avalikule diskussioonile, linnavõimul ongi raske ise kogu aeg mingit arvamust omada: “Erahuvid ei saa linnas toimida ilma avalike elementideta, ka arendajad saavad nii rohkem kasu. Admiraliteedi äärde ei tohi ehitada äärelinna shopping mall’i, kesklinna kaubandus tegeleb elamusega, linliku kogemusega.”

Avalikud arhitektuurikonkursid ei pruugi erakruntidel alati õige lahendus olla, liigagi tihti kuuleb lugusid, kuidas enesekindlad arendajad on vaimustunud kuskil välismessidel kommertsbüroode arhitektuuripiltidest ning et usutakse endiselt läänelike tüüplahenduste sobivusse siinsesse konteksti iga kell, ongi liisk langenud.

Verwijnen kutsub linna võtma endale häid konsultante, kes analüüsiks, kas üks või teine programm antud kohas on reaalne ja kaugemas perspektiivis ka mõttekas. Avatava linnauurimuse keskusega plaanitakse korraldada just avalikke debatte mingi ala kohta, sest anonüümsed konkursid ei anna arhitektidele alati võimalust oma mõtteid teistega arutada.

Linnaehitus on poliitika ja Tallinn oma eralinnastumises selle parimaid näiteid. Ent euroopaliku mõtteviisi kohaselt nimetataks toimuvat “poliitilise õppimise protsessiks” ning Verwijnen on veendunud, et näiteks täna ei tahaks ükski poliitik püsti tõusta ja öelda Viru keskuse või Ülemiste liikluskaose kohta, et jah, mina tegin seda!