Mina olen Ivo Linna. Vabandust, kas ikka oled?
Lavale on toodud tükk, mille üks peategelasi on mitme põlvkonna esimene mälestus Eesti popmuusikast ehk Ivo Linna. Teda ja iseennast mängib priimasid filmirolle teinud, aga tänu „Mootoratturhiirte” tekstilugemisele ja „Õnne 13-s” mökust Allani kehastamisele end rahva südametesse sulatanud Raivo E. Tamm. Muusikat teeb laval Super Hot Cosmos Blues Band, eelmise aasta ühe parima kodumaise rokiplaadi teinud bänd.
Nordea kontserdimaja põrandakohad on välja müüdud. Publikuks on valdavalt keskealine viisakam rahvas, kelle jaoks on ilmselt nii Linna kui ka Tamm Eesti kultuuriloos tähtsad tegelased. Publik saalis rõkkab mõlema vaatuse ajal naerda, plaksutab pidevalt ja pärast etenduse lõppu aplodeerib püsti seistes. Ainult mina istun terve etenduse aja ebamugavalt oma kohal, muigan kokku kahe killu peale, saadan vaheajal kontrolletendust näinud sõbrale sõnumi küsimusega, kas mina olen loll või ongi tegemist jamaga, ning mõtlen, kuidas küll sellest palaganist arvustuse kirjutan. Sõber vastab, et tedagi ei ajanud tükk naerma.