Mina olen ka aborti teinud
Veebruarikuu reede Valencias. Oh neid veebruari reedeid Valencias! Algavad jahedalt märja halliga, soojenevad päeva keskpaigaks korralikuks Eestimaa suveks, et hämara saabudes, kui looduslik küte on välja lülitatud ja vettinud tunne luudeni jõudnud, näpistada külmaga sul nina otsast. Kell kümme hommikul näitab kraadiklaas kümmet soojakraadi.
Kus on seda enne nähtud? Seda on ju selgelt liiga vähe! Seon salli kaela, tõmban kindad kätte ja mütsi silmini, mis siis, et itsitavad koolilapsed tänaval seepärast mu peale näpuga näitavad. Kes pärast naerab, naerab paremini, ütleksin ma selle peale. Sest salakaval isand Gripp armastab just täpselt selliseid roosade põskedega, vanemate inimeste peale näpuga näitavaid jütse. Seda te, põnnid, ei teadnud, eks ole. Nüüd teate!
Asutan end kohe-kohe algavale meeleavaldusele ja haaran laualt kausta viie allkirjaga. Minu panus, et Hispaania ühiskonda paremaks muuta. Seal tunnistame mina ja mu kaks sõbrannat, et oleme aborti teinud, ning meie kaaslased ütlevad, et on mõne naisega abordi tegemisel kaasas käinud.
Kaks allkirja sain nädal varem kell viis hommikul peolt tulles. Kui enne esimest veinipokaali pole inimestel sotsiaalsetest teemadest ei sooja ega külma, siis pärast kolme viskit koolaga tajuvad noored korraga, et just nende õlul lasub terve maailma valu ning nende kätes kannatuste leevendamise jõud.
“Mis nende abortidega siis on? Kas Hispaanias ei tohi aborti teha või? Milles probleem,” uuris sõber José Luis kätega vehkides. Nagu siil, kes püüab udus teed teha. Ja udu on tihe.
Psüühilised häired
Selgitan siis. Innukalt, pausideta. 22 aasta eest vastu võetud seaduse järgi võib Hispaanias rasedust katkestada kolmel juhul: vägistamine, loote väärareng ja oht ema tervisele või elule. Kusjuures ainult kahel esimesel juhul on seaduses märgitud ajaline piirang, vastavalt 12. nädalani ja 22. nädalani. Puudub vabatahtlik, raseduse selgitusteta katkestamise variant.
Aegunud seadus eeldab, et naine ise ei suuda/ei tohi otsustada, kas teha aborti või mitte. Ta peab end vabatahtlikult tunnistama “raseduse tõttu psüühiliste häiretega patsiendiks”, et siis arst otsustaks tema eest, mis on naisele sellisel juhul parim.
Aastas tehakse Hispaanias 100 000 aborti. Neist 90 protsenti tehakse raseduse esimestel kuudel ning vaid 10 protsenti abortidest teevad vägistamisohvrid ning raske väärarenguga loodet kandvad naised. 97 protsendi abortide puhul viidatakse kolmandale põhjusele ehk “ohule ema tervisele või elule”.
Kui see pole selge viide sellele, et on vaja normaalset, pea terves Euroopas kehtivat abordiseadust, siis mina küll ei tea, mis see olla võiks.
Ja nii ongi, et aborti tegevad naised tunnistavad, et neil on “psüühilisi probleeme”. See diagnoos, mida naistele nii kergelt pannakse, oldagu arst või mitte, on kindlaim viis seaduses seisvate ähvarduste eest pääseda. Kuigi oht, et keegi tabab valetava naise ja arsti, on imeväike, on see siiski oht.
Hispaania karistusseaduse artikkel 145 ütleb, et arsti, kes teeb abordi naise nõusolekul ja väljaspool seaduses lubatud juhte, karistatakse ühe- kuni kolmeaastase vanglakaristusega ja talt võetakse kuueks aastaks õigus osutada meditsiiniteenuseid. Naist, kes põhjustab endal ise või laseb kellelgi teisel endale aborti teha väljaspool seaduses märgitud juhte, karistatakse 6–12-kuulise vanglakaristuse või rahatrahviga.
Kui siiani polnud artiklil 145 kohtusaalis tsiteerijaid, siis jaanuaris kutsus Madridi kohtunik José Sierra Fernández tunnistama 40 aborti teinud naist. Ja mitte tähelepandamatult nagu tavaliselt, kui kohtukutse saadetakse koju postiga. Ei, kohtunik Sierra Fernández võttis asja ette suurejooneliselt, läkitades kaks mundris võimuesindajat naiste koduukse taha, et anda kohtukutse üle isiklikult.
Tam-dadaraa! Puudusid ainult ilutulestik ja sõjamarss, et stseen oleks täiuslik ning ka veidi kaugemal elavad inimesed saaksid oma naabrinaise intiimsustest teada.
Issand, keskaeg! mõtleb Katty kaugel Eestis olukorrast kuuldes. Täpselt! Kõige selgekujulisem nõiajaht, mis on viinud selleni, et ükski kliinik ei julge enam aborte teha. Isegi mitte juhul, kui kõik seaduses märgitud nõuded on täidetud.
On naisi, kelle tulevasel lapsel on diagnoositud raske väärareng, kuid raseduse katkestamist ei julge pärast Madridi kohtuniku etteastet keegi enda peale võtta. Viimase abinõuna sõidavad saatuse hooleks jäetud naised Pariisi.
Solidaarsusest on naisorganisatsioonid üle riigi protestima asunud, kogudes allkirju nõiajahi vastu ning inimliku ja tasuta abordi poolt, korraldades meeleavaldusi, tehes kõva häält...
Kuus esimest
Seal nad siis seisavad: kuuekesi, pika valge plakati taga. Ajakirjanikkegi on rohkem kui meeleavaldajaid. Kõhklen. Võib-olla kui ma fotokaamera kaela riputan, siis võiksin sama hästi ajakirjanike gruppi sulanduda?
Seejärel aga ilmub välja hulk naisi, käes roosadele naiste siluettidele kleebitud sõnumid: abort pole kuritegu, vaid õigus; abort karistamatuks kohe praegu; meil on õigus otsustada; minu keha on minu, mina otsustan; meie sünnitame, meie otsustame...
Selge. Siin pole enam kahtlust. See on minu koht. Mina olen ka aborti teinud. Kirjutasin alla. Kainena. Sätin end kolmekümnese grupi keskele, täpselt plakati “Abort pole kuritegu, vaid õigus” alla ja hakkan kaasa hüüdma: “Minu keha, minu õigus! Minu keha, minu õigus!”
