Filmis on hästi tunda peategelase frustratsiooni ja seotust. Kuidas päästa üks röövitud naine, kui su ainus töövahend on telefon? foto: kaader filmist

Taani põnevik on hea näide, kui minimalistlikult saab ühe trilleri üles ehitada: kogu tegevus on koondatud nelja seina vahele, ei mingeid pikki tagaajamisstseene, plahvatusi ega mitukümmet eri asukohta, piisab ka ühest ruumist ja telefonist. Selliseid filme on muidugi edukalt ka enne tehtud, näiteks Alfred Hitchcocki klassika „Rear window” või Steven Knighti „Locke”, kus Tom Hardy sõidab terve filmi autos ja räägib telefoniga. Selline lihtne ja odav kontseptsioon on ka hea näide, kuidas teha debüütfilmi, milleks suurt eelarvet ei anta. „Süüdlane” on nimelt Gustav Mölleri esimene täispikk mängufilm. Lihtne on siiski jutumärkides, sest selleks, et nelja seina vahel toimuv paljuski staatiline ja teatraalse hõnguga põnevik toimiks, on vaja nutikat ja tugevalt struktureeritud stsenaariumi, aga ka head lavastajakätt. Mõlemad on Taani filmis olemas.

« Avalehele 0 Kommentaari