Homme esietenduva komöö-diaga "Igaühele oma" saab loodetavasti väärilise järje Draamateatri viimase aja tõeline kassatükk "Pereringmäng".

Ain Prosa lavastatud Ray Cooney komöödia "Pereringmäng" tõmbab publikut magnetina juba teist hoo-

aega. Seda ei juhtu viimasel ajal just tihti. Isegi kriitikud on tõstnud käed ja kiitnud, et see on kvaliteetselt tehtud ja hästi mängitud meelahutustükk. Nii tellis teater Prosalt veel ühe Cooney komöödia.

Tegijate sõnul on uues loos "Igaühele oma" tempod võrreldes "Pereringmänguga" veel ühe vindi võrra enam peale keeratud.

Ka see inglise situatsioonikomöödia algab valedest, millest väljatulemiseks esitatud uued valed üha enam tegelased pettusevõrku mässivad.

Nagu "Pereringmängus", nii teevad uueski lavastuses kaasa Draamateatri tipud. Peaosades naerutavad publikut Rein Oja, Andrus Vaarik ja Maria Klenskaja. Nende kõrval on mängus Elle Kull, Angelina Semjonova, Aleksander Eelmaa, Taavi Eelmaa, Ivo Uukkivi, Meeli Sööt, Ester Pajusoo.

Mõõdukate kannul parempoolsed

Draamateatris viimati esi-etendunud Henrik Ibseni "Rahva vaenlases" pakkusid publikule äratundmisrõõmu mõõdukad, ent "Igaühele oma" peategelane on poliitikas tõusev ja päevavalgust kartva eraeluga parempoolne.

Briti siseministri asetäitja ja elumees Richard Willey (Oja) lepib töökoosoleku sildi all kokku hoopis kohtumise luksushotellis, et seal peaministri sekretäriga (Semjonova) aega veeta.

Willey erasekretär George Pigden (Vaarik), kes on eraelus äpu ja elab ema juures, sööstab seda agaramalt töökohustust täitma. Ta valetab kuis oskab, et võimaldada härral segamatult oma salaelu elada, kaitsta tema "ausat" poliitikumainet ja ühtlasi säästa proua Willeyt (Maria Klenskaja) midagi märkamast.

Kõik kisub muidugi publiku rõõmuks vastupidi. Laval hargneb üks pöörane äravahetamiste ja peitupugemiste tulevärk.

Eesti Päevaleht lõi Draamateatriga käed

Maailmakuulsa inglise komöödiameistri Ray Cooney (1932) teatrikarjäär algas 1946. aastal väikesi osi mängides. 1961. aastal jõudis Londonis menukalt lavale tema esimene komöödia, koos sõbra Tony Hiltoniga kirjutatud "One for the Pot".

Praegu on Cooney rohkem kui paarikümne näidendi autor, paljud oma teosed on ta ise lavastanud ja mängib neis peaosa. 1983. aastal asutas Cooney Londonis Theatre of Comedy Company, mille kunstiline juht on ta siiani.

"Igaühele oma" teise esi-etendusega 12. novembril alustavad Eesti Päevaleht ja Draamateater heategevus-etenduste sarja. Nelja selle hooaja uuslavastuse teise etenduse tuludest poole annab Draamateater Lastehaigla fondi.

Järgmine heategevusetendus on detsembris esietenduv Ödön von Horvathi rahvatükk "Kasmir ja Karoline", mille lavastab Priit Pedajas. Jaanuaris jõuab lavale Moliere i "Don Juan", nimiosas Mait Malmsten, lavastab Hendrik Toompere. Märtsis esietendub muusikal "Zorbas" Tõnu Kargiga nimiosas.

Miks on "Igaühele oma" hea?

Rein Oja, näitleja

Naljakas on. Se on ju tore, kui väga-väga tõsistes situatsioo-nides tekib sääraseid kummalisi ja naljakaid kohandumisi. Ma usun, et sääraseid olukordi on paljud meist läbi elanud ja naljakas on neile tagasi vaadata.

Andrus Vaarik, näitleja

Selline komöödiaroll on nagu koolilõputöö, mis paneb proovile, palju oskad. Peab kõik oma käsitööoskused mängu panema.Väga kiire tempo, kiired kohanemised, füüsiliselt nõudlik.

Kuna tekstis on vihje, et üks peategelane, keda Rein Oja mängib, on Margaret Thacheri valitusaja siseministri asetäitja, siis võib arvata, et inglise publikule terenduv siin Tacheri valituskabinet. Meie lavastuses on seos poliitikaga rohkem lisaväärtus. Ennekõike on see lihtsalt rõõmus eksituste komöödia.

Mina mängin rolli, mida autor Cooney ka ise mängis. See on näitleja kirjutatud näidend. Ju tal on sellesse rolli kirjutatud mingid enda pealt ja endale kirjutatud trikid ja mängud. Loomulikult on ta endale välja mõelnud kõige lahedama rolli. Ole ainult mees ja mängi ära. Nii, et minu jaoks on see mitmeti huvitav väljakutse.