Tui Hirv Foto: Rene Suurkaev/EPLi arhiiv

Mida oodata raamatust, mille kirjutab geneetilisest kultuuriinimesest noor ema? Eks ikka mitmeplaanilist lugemiselamust, mille kõiki kihistusi ei pruugi esimese hooga märgatagi. Tui Hirve raamatut „Minu Reykjavík” võib lugeda kui emigrandi pihtimust, astrid-lindgrenlikku jutustust ühest kenast kohast päikese all, variatsiooni Thomas More’i „Utoopiast” või intelligentset ühiskonnakriitikat koos võrdleva analüüsiga Eesti kahjuks.

Õigupoolest jaguneb „Minu Reykjavik” mõtteliselt nelja teema vahel. Integreerumine pereellu, Islandi sotsiaal- ja kultuuripoliitika, mälestused samadel teemadel Eestist ja saareriigi loodus. Mis neid ühendab, on autori avatud meel, kriitiline mõtlemine ja avatud maailmapilt. Üks, mis võib lugedes häirima hakata, on autori ehk liigagi korralik stiil, kuid õnneks ei muutu teos kordagi kurnavalt kuivaks, sest Hirvel on kombeks tähelepanekuid lõpetada peenelt irooniliste märkustega, mis moodustavad raamatut läbiva huumorikihistuse. See kas klapib lugejaga või mitte. Minuga isiklikult klappis.

Avalehele
5 Kommentaari