Mis jääb kunstist lõpuks sõelale?
See on omamoodi eksperiment mälu ja kunsti tajumise mehaanikaga. Rahvusvaheline Tallinna graafikatriennaal avati uhkelt jaanuari lõpus ning ma külastasin neid näitusi siis kokku kolm korda, kolmel päeval jutti. Lasin kogetul laagerduda enam kui kaks kuud – et vaadata, millised elamused ja pildid leian endas üles mitu kuud pärast näituse külastamist.
Minu suurimaks raputuseks kohapeal oli eelmise triennaali võitja Óscar Muñoze videoinstallatsioon ning see visuaalselt võimas töö on tänu mõttekihistuste tihkusele jäänud pidama mälukettale pikemaks ajaks. Muñoze looming annab end kätte võrdlemisi kergelt, rääkides selgete kujunditega inimesest selle kõige abstraktsemas ja üldistatumas tähenduses. Töö mõjule lisas vaatamishetkel vau-efekti tehniline uuendus – kunstnik oli läbi siiditrüki raami „trükkinud” veepinnale söetolmuga inimeste portreed, mis siis koos äravoolava veega deformeeruma hakkasid, muutudes enne lõppu üheks tumedaks keeriseks, et siis haihtuda jälgi jätmata kanalisatsiooni. Vaatajal ei jää muud üle kui olla abitult sellise destruktsiooni tunnistajaks.
Kuigi tööd triennaalil esindanud galerist pidas vajalikuks toonitada ka vette projitseeritud viie portree päritolu ja rassitunnuseid, siis, tajudes üldinimlikku plaani, muutus sotsiaalne tasand pigem ballastiks. Lakooniline mustvalge tonaalsus lükkas seiereid veelgi enam mälutemaatika poole. Arvestades kunstniku Colombia tausta, on selge, et nii usul kui ka surmal on seal palju vahetum tähendus kui õhtumaises sekulaarses turvaühiskonnas. Riigis, mis juhtis veel kümne aasta eest tapmiste edetabelit, on kindlasti füüsiline kaduvik palju lähemal ja sealsamas on ka või-malus see vaimu abil ületada. Lootuse kujundina paiskas kanalisatsioon need vette trükitud portreed taas pinnale, et siis uuesti hääbuda. Nõnda lõputult, korrates loomise ja kadumise akti, mille tunnistajaks oleme kõik pidevalt ja paratamatult. Hommikust saab õhtu ja liha muutub mullaks.
Óscar Muñoz on üks neid kunstnikke, kes loovad eri meediumide piirimail, kasutades oma töös nii graafika, video, skulptuuri kui ka foto elemente.
Triviaalsuse kiiluvees
Jalutades mööda Kumus kogetu mälumaastikke, näen seal veel hulgaliselt religioosse alatooniga töid, eriti just Ladina-Ameerika katoliiklikku sümboolikat. Loomuomane elurõõm seguneb morbiidsete kujunditega (Echavarría, Hallapuro, Candiani), mõnel juhul häirivalt formaalne, siis taas veider ja külgetõmbav nagu mõistujutt müütilisest maailmast, kuhu paganal pole asja.
Ning teine massiga lämmatav lähenemine oli kõikvõimalik rahatähtede interpretatsioon. Enamasti sotsiaalsele huumorile pretendeerivad plakatlikud lahendused, millel polnud suuremat võimu kui tõsta hetkeks enda lähedale sattuvaid suunurki. Triviaalsus triivimas kuskil majanduspoliitika parodeerimise kiiluvees. Ilma üldistusjõu ja tunnetuseta.
Mõeldes triennaali peateemale „Armastuse, mitte raha pärast”, tundub tagantjärele väga veider, millise lapsiku entusiasmiga köidab paberraha kujundina kunstnikke, aga armastuse kirjeldamisel jäädakse jänni. On tõesti nõnda, et raha on kinnis-ideeks neile, kel seda pole?
Armastust oli minu jaoks kõige enam Ellie Daviesi fotodel „Suits ja peeglid”. Neis lihtsates lavastustes, kus väike kuldseks värvitud puu oli istutatud pea kummituslikult tühja metsa, oli müütilist jõudu. Armastus ongi see, kui mõelda üks armetu põõsas maailma kõige suuremaks ja olulisemaks, laadida mingi väega ja kroonida kuningaks. Neis fotodes tekkiv nihe reaalsusega viib tunnetuse tasandile, kuhu ei pääse tavaloogikaga. Et mõista nii selgete kujundite keelt, tuleb ka mõte puhastada mürast ja sõnadest, sõeluda välja vaid need, mis tähendavad päriselt ka midagi. Sellisel sõelumisel on alati vaid üks oht – lõpuni minnes jääb sõelale vaid Üks. See Sõna, mis oli alguses.
Kummituslikud kaadrid
Hoopis vähem absoluudijanuses, kuid ikkagi väga köitvas keeles rääkis oma lugu Andrew Raftery oma viie vasegravüüriga. Segadus võiks olla tundeks, mis jäi vibreerima neilt piltidelt, mis esmapilgul tundusid illustreerivate stseenidena mõnest lapsepõlves kohatud raamatust. Kuid siis märkad detaile, mis kisuvad mõtet lühisesse: antiik-mööbli ja nostalgiliste nipsasjakeste sekka on sattunud trenažöör, kellegi käsi on näha teispool akent ja üleüldse – mida need inimesed neil piltidel teevad? Delikaatsesse absurdi kalduvad väljalõiked elust tuletavad meelde, kuidas meil on komme pidada normaalseks mingeid stampe, millel puuduvad vasted reaalses elus, sest tegelikult ongi ju trenažöörid tihti elutoas ja keegi võib vabalt aknast mööduda. Pilgu kultiveeritus näitab meile normaalset ebanormaalsena ja vastupidi.
Samasuguse kummituslikkusega köitsid mind ka Kai Kuusingu sinised sügavtrükid. On need stseenid Fellini filmist või Mehhiko seebiooperist? Surnuaiad, palmitüved, sügavad varjud veidrates kostüümides ja poosides inimesed – mis elu nad elavad, kuhu nad lähevad? Ning seda jälgimas kunstnik, kelle vaatenurk tundus olevat kuskil jumala ja inimese vahepeal. Kullipilk? Või pigem vahajalt tardunud silmvaade nagu DeStudio hiiglaslikul fotol – eikuhugi vaatav ja kõike nägev.
Üsna sealsamas kõrval oli teine tundlikult teostatud piltjutustus Anu Kalmult, kus kummituslikkust asendab sentiment ning kohatust New Yorgi raamid.
Eksponeeritud kunstist väljapoole jäävate teguritena mõjus veenvalt konstruktivistlik kujundus (Ralf Lõoke ja Neeme Külm), liigendades ruume näiteks horisontaalselt, ja iga töö kõrval rippuvad seinatekstid, mida oli või-malik ka koju lugemiseks võtta. See samm pani kindlasti valusa põntsu triennaali kataloogi (kujundus Jan Tomson ja Indrek Sirkel) müügile, kuid kokkuvõttes aitas kindlasti nii mõnelgi vaatajal koorida kunstisibulat. Nõnda et silmad märjad ja kõht täis.
Näitus
„Armastuse, mitte raha pärast”.
Tallinna XV graafikatriennaal
•• Avatud 23. aprillini 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis ja
kuni 8. maini suures saalis.
•• Triennaali kuraatorid on Simon Rees (Leedu),
EKA graafika eriala dotsent
Eve Kask ja Eha Komissarov.
•• Näitusest võtab osa üle 100 kunstniku 35 maalt.
