----

Matemaatik ja filosoof Pythagoras olevat öelnud, et “numbrid on kauneimad asjad maailmas”, sest need on absoluutselt täpsed ega jäta ruumi tõlgendamisele. Tema, nagu näiteks Platongi, ei pidanud kunsti oluliseks. Ta arvas, et utoopiaühiskonnas poleks kunsti – seal pole vajadust “mõttetu tunnete virgutamise” järele, valitseks puhas intellekt. Tema arvates olid poeesia ja teater selle vastandid.

Mida Lenin ka väitnud poleks, tegelikult ta Marxi mõtteid ja arutluskäike ei järginud. Ühine (ja mitte ainult teineteisega, vaid ka kristliku kiriku traditsiooniga) oli neil aga veendumus, et kunst kõlbab vaid propagandavahendiks, millega õpetada inimestele revolutsiooni käsusõnu, õpetada neile, mida mõelda, mitte kuidas mõelda.

Formalistid nagu Clement Greenberg uskusid, et kunst peab olema puhas, et maali mõte peaks seisnema vaid värvides, vormides, kompositsioonis ja rütmis. Kunst ei tohiks olla kommentaar ühiskonnale või inimeste eluviisidele. Selline puhas kunst saab anda puhast, ideoloogiliselt neutraalset, esteetilist naudingut. Kui kunstil oleks mingi poliitiline asjakohasus, ilmneks see kunsti võimest meelitada inimesed majanduslike, usuliste või poliitiliste võitluste maailmast puhta esteetika maailma.

Kapitalismis näib kunst ära kaduvat, kuna see lahustub meelelahutusse, muutudes selle elitaarseks ja luksuslikuks alaharuks. Väikekodanlikus (või peaksin ma ütlema “luterlikus”?) ühiskonnas on vaimuelu jaotatud rangelt oluliseks ja ebaoluliseks. Oluline on moraalsete kohustuste maailm (ole hea isa ja ära paku linnaametnikele altkäemaksu) ja tööeetika (ole tootlik, tee kõvasti tööd ja innusta sellega teisigi kõvasti töötama). Ebaoluline on narruste maailm, meelelahutus, mis on õigustatud ainult puhkuse ühe vormina. Meelt lahutades võib inimene veidikeseks maailma ja iseenda unustada, kuid see on õigustatud vaid kui uinak, mis võimaldab homme veelgi kõvemini tööd teha.

Sellise eluviisiga kokku kasvanuna on raske nautida kunsti, mis pole eskapistlik. Selle tulemusel peetakse meelelahutust oma loomult eskapistlikuks: nii küsitlustele vastavad tarbijad kui ka oma kultuuripoliitikat õigustavad riigiametnikud räägivad peamiselt sellest, kuidas kultuur võib olla tore, tervislik ja elavdada majandust, “sest see laseb inimestel hetkeks põgeneda nende tegeliku elu igavusest või ängistusest”. Kui see ongi kunsti otstarve, siis ei erista nn kunsti ülejäänud meelelahutusest mitte miski ning seega ütleb turg välja absoluutse tõe selle kohta, milline kunst/meelelahutus on väärtuslik ja milline mitte. 

Kunst küsib otse

Kuid asjad ei pea nõndaviisi olema. Mainitud katsed taandada kunst pelgalt tööriistaks või ajaviiteks, pole kunsti tegemist ja tarbimist kunagi täielikult valitsenud. Kõik inimesed ei looda, et kunst pakub neile eskapistlikku meelelahutust. On neidki, kes tahavad kunsti, mis sunnib või ahvatleb neid kõige raskematele küsimustele võimalikult ausalt ja terviklikult otsa vaatama, kunsti, mis otsekoheselt küsib: “Kuidas peaksime elama? Miks peaksime elama? Kuidas defineerida head elu?” On neid, kes naudivad sellist antieskapistlikku kunsti tohutult. Nende jaoks ei võrdu selle tarbimine sundkorras medikamendi neelamisega, mille kohta usutakse, et see teeb head, kuigi ravimi maitse meenutab tualetipuhastusvedelikku. Nende jaoks rikastavad väljakutsed ja ärevusttekitavad küsimused, mida kunst pakub, nende eksistentsi.

Ehk on meil habras üksmeel selles, et kunstil on kolm otstarvet: 1) meelelahutus; 2) oluliste küsimuste esitamine, arutelude tekitamine ja ühiskonna tähelepanu juhtimine lahendamata probleemidele; 3) elutarkus, katse keerulistele küsimustele vastuseid pakkuda. See kõlab lihtsalt ja sobib peaaegu kõigile, kuid lähemal vaatlusel on ilmselge, et vähemalt kolm küsimust kunsti otstarbest jäävad lahtiseks. 

Esiteks: kas kunsti on tõesti vaja millekski muuks kui meelelahutuseks? Kas tõelise tarkuse allikateks polegi siis teadus ja tervemõistuslikkus, mida parlamentaarse demokraatia abil rakendatakse? Teadus annab faktid ja nende faktide põhjal otsustame demokraatlikult, mida tahame. Kellel on vaja, et kunst siia sekkuks? 

Teine küsimus: kui kunsti otstarve väljendub kolmes eelmainitud asjas, kas siis ei ilmne, et hea kunstiteose struktuur sarnaneb šokolaadiglasuuriga kaetud vitamiinitabletiga? Kõigepealt teeb hea kunstnik oma teose meelelahutuslikuks ja siis, teises järjekorras, püüab sinna sokutada midagi pikantselt mõtteid provotseerivat, mille publik kogemata koos maiusega alla neelab. Kui see on nii, ei erine “tõsine” kunst oma pinnalt eskapistlikust meelelahutusest. 

Kolmandaks: kui “kunst küsib häid küsimusi ja isegi püüab mõningaid vastuseid pakkuda”, kas pole see siis tegelikult vaid üks hariduse harusid, healoomuline propaganda, heade mõtete jagamine ahvatleval kujul, kuid nende mõtete, mis pole eostatud kunstis endas, vaid arenevad kusagil mujal –  näiteks teaduse ja poliitilise/filosoofilise teooria tööpõldudel? Kui see on nii, kas pole siis kunst taas pelgalt tööriistaks taandatud?

Vastus neile küsimustele on: teadusest ja tervemõistuslikkusest ei piisa. Valgustusajastu, mis Prantsuse revolutsioonist alates lääne tsivilisatsiooni kurssi on suunanud, on olnud protsess, mille käigus puhas mõistus, see inimkonna eriline võime, on vanad autoriteedid – jumala, klassiühiskonna ning eriti ettekujutuse loomulikust ja universaalsest südametunnistusest – üksteise järel maatasa teinud. Skeptiline ja armutu arutlemine, mille Descartes välja pakkus, on tunnistatud kõrgeimaks vooruseks. Ometi on selle protsessi üheks paradoksaalseks saaduseks see, et lõpuks peab puhas mõistus puhtamõistusliku arutluse tulemusena tunnistama omaenda ebaadekvaatsust: mõistuslikkus iseenesest ei suuda anda sisu heale, tähendusrikkale elule.

Praktilise ehk moraalifilosoofia põhiseisukoht on pikka aega olnud: ainult faktide põhjal ei saa teha järeldusi väärtuste kohta. Kui sellesse arvamusse tõsiselt suhtuda, muutub praktilise filosoofia eesmärk. Sellest saab loov protsess, kus filosoofia valdavalt ei “paljasta” väärtusi, vaid loob neid. Siin, kriitilise mõtlemise holistlikus vormis, kus küsitakse küsimusi stiilis “Kas teades, et teaduslike uuringute põhjal on nigeerlased õnnelikumad kui soomlased või eestlased, kuigi nende keskmine eluiga on pool meie omast, laste suremus kümme korda kõrgem meie omast ja tarbimissuutlikus meie omaga võrreldes tibatilluke, ei peaks ümber hindama oma kujutlust heast elust?”, antakse kunstile filosoofiliselt oluline otstarve.

See tähendab, et kunstist peaks saama paindlik praktika, mis pole raudse loogika vastand, vaid selle laiendatud versioon –  mõtlemise vorm, kus igaüks võib sõnadesse pandud arutlustega minna nii kaugele, kui suudab, kuid pole sunnitud seal, kus sõnad lõpevad, peatuma, vaid võib endiselt kergel sammul edasi astuda. Seega pole kunst niivõrd suhtlusviis kuivõrd mõtlemisviis. Mõtteid ei panda kunstiteostesse samamoodi nagu uudiseid ajalehte, mõtted arenevad kunstiteoste vormis. Kuna kunstiteoste rafineeritud sisu on nende vormis kehastunud, oleks tobe mõelda, et see sisu võiks samahästi olla nagu vitamiinikapsel kunstitöösse peidetud ja siis amüsantse šokolaadiglasuuriga kaetud.

Kunsti praktiline roll ühiskonnas on heita kriitiline pilk sellele, kuidas elame, ja pakkuda heale elule uusi definitsioone. Puhas mõistus ei päästa meid, kuid nüüdiskunst pole siin selleks, et mõistuslikkusele vastu astuda, vaid selleks, et seda kaugemale viia, nii sirgjoonelise, täielikult sõnadesse pandud ratsionaalse diskursi vormis kui ka viisidel, kus seda diskurssi on poeesiaga saastades rikastatud. 

Tarbimine kui fetiš

Vajame tõesti mõlemat, sest viis, kuidas praegu elame, pole ei eriti ratsionaalne ega ka eriti poeetiline. Me jälestame sõda, kuid sõjatööstus on meie suurim tööstus. Ihkame pikka elu terves kehas, kuid samal ajal piiname oma keha hävitavate harjumustega. Tahame vabadust ja unistame kammitsematust hedonismist, kuid orjastame endid lõputu palgatööga ning tootmise ja tarbimise tandril võistlemisega.

Räägime aususest ja teadlikkusest, kuid võitleme samal ajal keemiliste narkootikumide, pseudoreligioossete fantaasiate ja nüristava meelelahutusega efektiivselt reaalsuse vastu ning suurendame majanduskasvu – tootmise ja tarbimise hobuveski on fetiš, mida igaüks on kohustatud kummardama. Teeskleme, et suudame seda veskit kontrollida, kuid mingil põhjusel pole me võimelised seda aeglustama isegi siis, kui selgelt näeme, kuidas see üha kiiremini ja kiiremini vähendab loodusvarasid, millest sõltub kogu inimeksistents.

Mäki osaleb “Kehaturul”

Teemu Mäki osaleb oma töödega reedel avatud näitusel “Kehaturg” kunstihoones. Prostitutsiooni käsitleval rahvusvahelisel väljapanekul on Mäkil suures saalis väljas kolmest osast – fotod, tekst, video – koosnev installatsioon. Laupäeval tutvustas Mäki koos teiste näitusel osalevate kunstnikega -Tatjana Antoshina, Anu Juurak, Sandra Jõgeva, Liina Siib, Inessa Josing jt – oma töid