Mis on näitleja töö? Läheb lavale ja lobiseb natuke

Kinoteater teeb kinos kino. Tähendab, kino on Apollo ja nalja saab. Natuke saab filmi ka.

Olen aru saanud, et umbes sellise mõttega, et teatris ikka korralikult kino kah saaks, Kinoteatri kooslus omal ajal tekkiski. Ja Apollo üritab nüüd omakorda teha… kinoteatriäri? „Once Upon a Time in Estonia” annab oma kahe ja poole tunniga täispika lavastuse mõõdu välja, vormilt on see siiski midagi püstijalakomöödia kanti. Ja see müüb. Aga küllalt kinost. Ja mitu korda ma nüüd sõna „kino” kasutasingi?

Laval on Argo Aadli ja Indrek Ojari, lavatagusteks jõududeks Henrik Kalmet, Diana Leesalu ja Paul Piik. Laval räägitakse lugu sellest, kuidas kaks töötut Eesti meest otsustavad teha filmi, sest nii saab rikkaks ja Hollywoodi võiks ka saada. Ja üleüldse, mis see näitlemine ära ei ole – filmis „Ema” sai üks näitleja ju palka selle eest, et lesis terve filmi kestel pikali ja mängis, et on koomas. Muidu läheb näitleja lavale, lobiseb natuke ja raha tuleb. Lihtne värk. Nii arvavad Aadli ja Ojari kehastatud Leo Liivandi ja Mihkel Pudi. Need kaks näitlejat on suurepärased koomikud ja lavastuse käigus kehastuvad nad kümneteks erinevateks tegelasteks, sageli irooniliselt iseenese tegelaskuju kaudu. Sest mis seal salata, Aadli ja Ojari on laval ka iseendana kahtlemata karakterid.