Mis saab suurmehe majast?
Jaan Tõnissoni maja – mis kuulub riigimehe pärijatele, tema 96-aastasele Šveitsis elavale multimiljonärist pojale Heldur Tõnissonile ja tütretütrele ehk Jaan Tõnissoni tütre Lagle Põlde tütrele Mariann Põldele – juhtum on tüüpiline kuuma kartuli veeretamine varast võõrdunud omanike ja linnavõimu vahel.
„Paradoks on selles, et Heldur Tõnisson on rikkamaid eestlasi üldse. Samal ajal on tema isamaja täis mälestusi, millega suudab võistelda vaid mõni üksik maja Eestis,” nendib muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste.
Tartu abilinnapea Margus Hansoni sõnul on linn ja peaministri büroo suhelnud maja tuleviku asjus Jaan Tõnissoni järeltulijate ja nende esindajatega. Viimased tulemused: „Kui Tõnis Tõnisson, Jaani teise poja Ilmari poeg, kes pole maja omanike ringis, oli suhelnud oma täditütrega, palus ta uurida maja taastamiseks fondi loomise võimalust.”
Ning ühe võimalusena fondi rahastamiseks palusid 1941. aastal teadmata kadunuks jäänud riigimehe lapsed linnal uurida võimalust eraldada Anna Haava 7 krundilt müümiseks väiksem krunt. „Andsin küsimuse üle muinsuskaitsekomisjonile. Nad leidsid, et on võimalik. Pärast seda pole kuulnud, et midagi oleks selles liinis liikunud,” raporteerib Hanson.
Siiski on Tõnissonid midagi teinud ja pakilisima probleemi – ahvatlevalt tühja maja kaitse soovimatute asunike eest – luukidega lahendanud.
Omanikeringist väljaspool seisev Tõnis Tõnisson nendib Eesti Päevalehele, et fondi idee on praegu soiku jäänud. „Häbiplekk,” iseloomustab ta maja hetkeseisu. Tema sõnul on Heldur Tõnisson mõelnud ka maja riigile kinkida. „Kujutan ette, et Mariann teeks sama. Aga see eeldab initsiatiivi, mida napib.”
Tõnissoni teine maja kõnealusel naaberkrundil, mille riigimees 1930. aastatel ära müüs, on ettevõtja Rein Kilgi eestvedamisel taastatud. Ja Jaan Tõnissoni enda maja luuletaja Anna Haava nime saanud tänaval muutub aina viletsamaks.
Tõnissoni maja on muinsuskaitse all kui ajaloomälestis, kuid mitte kui arhitektuurimälestis. Muinsuskaitse alla võtmise kord seab hoonetele oma tingimused. Et majast saaks ajaloomälestis, peab see olema otseselt seotud Eesti riigi tekke või mõne Eesti ajaloos väljapaistvat osa etendanud isikuga. See aga ei tähenda, et ta peaks olema automaatselt ka arhitektuurimälestis.
Paraku on need väljapaistvad isikud ammu Gulagis hukkunud või emigratsioonis surnud ja… „Probleem on selles, et vara tagasi saanud sugulased ei ole Eestiga seotud,” nentis kultuuriministeeriumi kantsler Anton Pärn 18. novembril peetud muinsuskaitse ümarlaual ja küsis: „Kuidas omavalitsus saaks sekkuda ja lagunemise peatada?”
Muinsuskaitse seltsi auesimehe Trivimi Velliste sõnul oleks seda sorti küsimuste lahendamisel suureks abiks üldine nihe inimeste teadvuses, soov pidada esivanemate pärandit pühaks.
Pätsi lapsepõlvekodu müügis
Ilmeka näitena toob Velliste välja Konstantin Pätsi lapsepõlvekodu Pärnus aadressil Riia maantee 273. Kahekordse äri- ja eluhoone ehitas omaaegse riigipea isa Jakob Päts 1891. aastal. Hoone jäi perekonna noorima poja Peeter Pätsi käsutusse. Mõne aasta eest müüsid Peetri Rootsis elavad pärijad maja maha.
„Maja on riigipea isa ehitatud. Sealt on alanud Konstantini ja tema nimekate vendade koolitee. Kas mõni ameeriklane suudaks ette kujutada, et George Washingtoni lapsepõlvekodu lastaks lihtsalt ära laguneda?!” küsib Velliste. Praegu jälle müügis olev maja ootab ostjat. Soovitavalt missioonitundega.
Selge, et riigil või kohalikel omavalitsustel pole – ning seda enam krokodillide ajastul – raha prestiižikinnisvara remontida. Tallinna linna korda tehtud Jaan Poska maja Kadriorus on erand, mis kinnitab reeglit.
Tallinna kultuuriväärtuste ameti peaspetsialisti Oliver Orro tähelepanekute järgi jagunevad erakätes muinsuskaitsealuste majade omanikud kaheks: „Ühed on need, kes ei suuda, ja teised on need, kes ei taha.” Ka on tavaline, et omanik ei mõista esimese hooga päris täpselt, mis teeb tema laguneva lobudiku nii väärtuslikuks.
Omanikega, kes ei suuda, on Orro sõnul lihtne – neid tuleb maja probleemide lahendamisel aidata ja suunata. Teiste puhul aitab sõda administratiivsete relvadega: „Päris hästi on siiski toiminud ettekirjutused sunniraha rakendamisega: sunniraha saab määrata korduvalt, näiteks seni, kuni katuseauk on parandatud.”
Kui aga omanik valib sõjas partisanitaktika ja ametivõime ignoreerides majal laguneda laseb, on võimalik alustada ka sundvõõrandamist. Pretsedent, ilmselt tänu ettevõtmise mahukusele, Eestis siiski veel puudub.
Raske raha teenima panna
Tulles tagasi Pätsi lapsepõlvekodu juurde, pakub põline muinsuskaitseaktivist Velliste välja oma plaani: „Ehk aitaks mõni Ammende villa laadi projekt?” Ta täpsustab, et selleks peaks leiduma metseenist ärimees, kes kasutaks ära Eesti Washingtoni kuvandi ja rajaks majja näiteks hotelli President. „See asuks pealegi otse Via Baltica ääres,” kujutab Velliste maja tulevikku helgetes toonides.
Pärnus Villa Ammende taastanud ettevõtja Rein Kilgi sõnul on Velliste idee hea, kuid asjaolud, nagu hoone asukoht, ümbrus ning vahepeal toimunud „kaasajastamine” muudavad projekti riskantsemaks ning maja algupärastest asjadest – olgu nendeks ahjud või põrandad – lugu pidava Kilgi jaoks mitte just kõige isuäratavamaks.
Nii mõnelegi vanale majale uue hingamise andnud Kilk nendib, et taastamine on keskmiselt poole kallim kui uue ehitamine. „See paneb ka majast raha tagasiteenimisele raamid – mängumaa on ahtam kui sihtotstarbeliseliselt projekteeritud uusehitisel,” vaeb ta probleemi ka ärilisest küljest.
Kilk sõnab, et tema senised taastamisprojektid on emotsionaalselt seotud kas sünnilinna Tartu või kodulinna Pärnuga. Näiteks kunagi Ateena keskuses asunud restoranis Volga armastas ettevõtja tudengipõlves söömas käia. Kuid nostalgia pole peamine: „Eri ajastud on huvitavad teha. Ateenas oli läbivaks teemaks art deco. Minu ülesanne oli leida äriline kate, millega laenu teenindada. Seni oleme suutnud need küsimused lahendada. Aga see eeldab ka hoolikat valikut.”
Ühe võimalusena ettevõtjate motiveerimiseks näeb Kilk võimalust, et ka riik paneks seda sorti projektidele õla alla. Seni peab iga mees oma südametunnistuse järgi toimima.
Kuulus kodu
President Konstantin Pätsi kinnisvara
•• 1918. aasta lõpul kuulus Pätsile Kloostrimetsa talu Tallinna külje all, ent tollal oli Päts seal veel rentnik, mitte omanik. Enne Esimest maailmasõda Väo mõisalt renditud talu ostis Päts aastate jooksul välja, viimased heinamaatükid alles 1937. aastal.
•• 1922. aastal omandas riigivanem Päts Stackelbergidele kuuluva esindusliku kinnistu Toompeal Kohtu 4 / Pikk jalg 14. Ostuks vajalikud 12 miljonit marka laenas Päts Harju pangast, teist sama palju kulus remondiks. Päts ei jaksanud laenu tagasi maksta ja Toompea kinnistu tuli edasi müüa Soome saatkonnale.
•• Aprillis 1938 valiti Päts Eesti presidendiks. Presidendi kasutada oli suvel 1938 valminud kantselei Kadriorus ning Oru loss, mis olid talle peaaegu et omad. Isikliku kinnisvara omamist ei pidanud Päts enam vajalikuks – ta kirjutas Kloostrimetsa talu poegade nimele.
•• 1990. aastatel tagastati vahepeal botaanikaaia kasutuses olnud Kloostrimetsa talu Konstantin Pätsi poja Viktori pojale Matti Pätsile, kes on maja nüüdseks renoveerinud.
Ajalugu
Suurmeeste majad
muinsuskaitse all
•• Kadrioru loss, Tallinn Weizenbergi 37
•• Jaan Poska maja, Poska 8 Tallinn
•• Elamu, 1906. aastast, kus 1920.–1930. aastatel elas Jüri Jaakson, Tallinn Poska 51a
•• Elamu 1912. aastast, kus 1934–1944 elas August Gailit, Tallinn Kaupmehe 8
•• Elamu 19. saj lõpust, kus aastail 1931–1940 elas Anton Hansen-Tammsaare, Tallinn Koidula 12a
•• Elamu 18.–20. sajandist, kus 1919–1929 asus riigivanema residents, Tallinn Lossi plats 7/Pikk jalg 11
•• Maja, kus elas Jaan Tõnisson, Tartu Haava 7
•• Puitelamu aastatest 1907–1914, kus aastail 1912–1927 elas August Kitzberg, Tartu Kitzbergi 1
•• A. v. Oettingeni elamu aastatest 1879–1880, Tartu Tiigi 11
•• Barclay de Tolly mausoleum 1823. aastast, Helme vald Jõgeveste küla
Allikas: muinsuskaitseameti kultuurimälestiste register
Väärtuslikud majad
Ajaloomälestised
•• Eesti riigi tekkega seotud hooned, kus on toimunud olulised sündmused, paiknenud valitsus ja riigikogu,
•• koolihooned kuni 1918. aastani, millal koolihoonete ehitamine/rajamine oli kogukonna ühine ettevõtmine,
•• esimeste eesti kõrgkoolide peahooned,
•• ühistegevusega seotud hooned (seltsimajad, ühistute hooned jms), kogukonna ühistegevuse korras ühistegevuse algusaegadel ehitatud/rajatud esimesed sellelaadsed hooned,
•• hooned, mis on seotud Eesti ajaloos väljapaistvat või olulist osa etendanud isikutega,
•• hooned, kus on toimunud olulised ajaloolised sündmused, paiknenud kultuuriloo seisukohalt esimesed olulised asutused (teatrid, muuseumid, trükikojad jms).
Arhitektuurimälestised
•• Ajastu tüüpiline, silmapaistev või erandlik ehitis,
•• stiili tüüpiline, silmapaistev või erandlik ehitis,
•• hoone või rajatise tüübile tüüpiline, silmapaistev või erandlik ehitis,
•• piirkonnale tüüpiline, silmapaistev või erandlik ehitis,
•• vanuseline väärtus — piirkonna vanima hoonestuse näiteid,
•• arhitekti/inseneri/kunstniku loomingu silmapaistvamaid näiteid,
•• ehitustehniliselt silmapaistev või erandlik ehitis,
•• hoones leidub harukordseid detaile, sisustust ja/või sisseseadet,
•• maastikus domineeriv ehitis.
