On üsna loogiline, et ajakirjanikud mälestusi kirjutavad. Võib kirjutada pidulikult, nagu kolleegid on kiitnud Jaan Tõnissoni (1938). Võib analüüsida meedia- ja poliitilist ruumi, nagu Märt Raud vaatleb oma raamatus „Kaks suurt” Pätsi ja Tõnissoni (1953). Kui vaja, tuleb end õigustada nagu Andrus Roolaht oma raamatus „Nii see oli…” (1990). Ajakirjanik võib muidugi kirjutada ka lihtsalt kirjutamise ja edevuse pärast, nagu on palju kordi juhtunud.

Kui 2015. aasta Eesti Vabariigi aastapäeval küsisin Mart Kadastikult Jõhvi kontserdimajas, kas nüüd poleks aeg oma mälestused kirja panna, hakkas mu kunagine ülemus põrpima – palju muid asju on teha, keda nood vanad teemad huvitavad...


Avalehele
25 Kommentaari
Loe veel: