Režissöör Tanel Toom tunneb rõõmu selle üle, et Eesti filmikunstis on viimase kümne aasta jooksul tehtud suur hüpe nii tehnilises tasemes kui ka loo jutustamise oskuslikkuses. Foto: Rauno Volmar

Pole kahtlustki, et Tanel Toomi (37) ligi kolmetunnine film puudutas Eesti inimesi. Ja seda looga, mis põhineb raamatul, mille kohta küünikud ütlevad, et see on „600 lehekülge sookuivendamist” ja ei midagi muud. Kui paljud vaatajad võtsid pärast filmi vaatamist meie klassiku suurteose esimest või juba mitmendat korda kätte, on raske öelda, kuid uus trükk anti välja ja suve hakul figureeris see raamatumüügi edetabelites. Ses mõttes võib öelda, et linateos aitas ka teisi kultuurivaldkondi.

Praegu on Toomil põnev ootusaeg, sest „Tõde ja õigus” on lennutatud USA läänerannikule filmiakadeemia hindajatele ja Oscari nominendid selguvad 13. jaanuaril. Nädala alguses Toom just USA-st saabuski.

Kõigepealt palju õnne, „Tõde ja õigus” on läkitatud filmiakadeemia liikmetele ja juba jõudis telenäitleja Nicolas Coster oma hiljutises Facebooki postituses teost kiita („Terrific film from Estonia, nearly flawless” – „Suurepärane Eesti film, peaaegu veatu”). Kas hinge hakkab juba veidi ärevust pugema?


Ükskõik kus su filmi ka ei näidata, tekitab see loomulikult ainult head meelt. Filmitegijana teed sa filmi selleks, et seda näidataks ja vaadataks, nii et iga linastus on oluline ja läheb korda – seda enam, kui film jõuab ka Eestist väljapoole. „Tõe ja õiguse” puhul on see minu jaoks aga veel erilisem, sest tegemist on Tammsaare alusmaterjali ja Eesti tüvitekstiga, mis nüüd tänu filmikeelde tõlkimisele veel rohkemate inimesteni jõuab. Ameerika filmiakadeemia liikmetele linastamine on muidugi suure tähendusega, sest tegu pole tavavaatajate või filmikriitikutega, vaid inimestega, kes pole ise just kõige suvalisemad filmitegijad. Ja kui akadeemiasse kuuluvale Lionelile „Santa Barbarast” meie film niivõrd korda läheb, et ta sellest oma Facebooki postituse teeb, siis on mul selle üle loomulikult hea meel.

Avalehele
19 Kommentaari