Mõni hetk on elus mõnusam kui teine
Jaan Tätte pärast pikka vaheaega (viimati esietendus 2006. aastal „Kaev”) kirjutatud lavatükk lummab juba proloogis, kus publik pannakse püsti seistes poolringis vaatama, kuidas meie esivanemad pärast rasket päevatööd laua taga keha kinnitavad. Hiljem tekib ootamatu sild ajastute vahel, kui meie päevil tegutsevas kõrtsis Ära Mõtle hakkavad toidu kohta kõlama samad väljendid – mitte just ülivõrdelised, kuid siiski lugupidavad. („Koerale küll ei annaks.”) See tabamatu sild ajastute vahel, mida veelgi tugevdab kõrtsmiku isiksus, muudab näidendi eksistentsiaalseks ja põnevalt hämaraks. Maagilist aurat süvendab tegevuse keskmes oleva kahe paari (Sulev ja Rutt, Priit ja Kerli) suhtlus – enamasti tegutsevad nad omaette, nagu teisi kõrtsis polekski, vahel aga satuvad otsesesse konflikti. Eksistentsiaalsust õhkub pisematestki detailidest – näiteks sellest, et Ruti vend oskas lapsepõlves peitust mängides ennast nii hästi ära peita, et teda ei leitud enam kunagi üles.