Montréal – patupesa hokihullus Kanadas
11 Nii nagu ülejäänud Kanadas, armastatakse ka prantsuskeelse Québeci metropolis Montréalis hokit ja vahtrasiirupit, küll aga erineb see 1,6 miljoni elanikuga linn ülejäänud Põhja-Ameerikast lõbujanu ja muretuma meeleolu poolest. Siit Eestist vaadates võib kanadalaste hokiarmastus tunduda samasuguse ülepaisutatud müüdina nagu see, et iga soomlane veedab pool päeva saunas või igal venelasel on alati taskus viinapudel. Aga kohapeal tuleb välja, et hokihullus on Kanadas kirglik ja kompromissitu. Montréalis võis ka kohaliku klubi Canadiensi mänguvabal päeval näha klubi särkidega ja sallidega inimesi, ent õhtul, kui Montréal Canadiens kodusaalis mängis ja Anaheimile kaotas, oli linn klubi atribuutikat kandvatest õnnetutest montreallastest tulvil. Bombardieri lennukitehase pressišeff John Arnone on aga Toronto Maple Leafsi fanaatik. Kui julgesin mainida, et hokiklubil ei ole käsil parimad ajad, mees kahvatus ja põrutas: „See asi nii ei jää!” Juttu edasi veeretades selgus, et armastus lemmikklubi vastu on kanadalasele olulisem kui jumal, sõbrad või karjäär. Kord tulnud Arnone’ile külla sõber pojaga, viimane oli aga enda õnnetuseks selga pannud Canadiensi särgi. „Palusin poisil elutoast minema minna. Ma ei lihtsalt ei taha sinna halba aurat,” rääkis mees.
Arnone’i jutt oli surmtõsine. Prantsuskeelset ja ka prantslaslikult muretus meeleolus elavat Montréali nimetatakse Põhja-Ameerika patupesaks ja peopealinnaks. Omal ajal oli linn kuulus lõbumajade poolest, mis möödunud sajandi keskpaigas küll keelustati. Ent ka nüüd võib linnapildis näha striptiisiklubide kutsuvaid silte, reede ja laupäeva õhtul olid baarid lõbusatest inimestest tulvil ning mõneltki kapuutsides noorukitega mehitatud tänavanurgalt levis peaaegu 30-kraadisest külmast hoolimata kanepihaisu. Vihje baarikülastajatele – mitte mingil juhul ärge küsige baarmenilt canadian beer’i (Kanada õlu). Siis ulatatakse teile märjuke, ent mille maitse meenutab paraku Nõukogude ajal Eestis villitud Kuldset Otra. Margid, mida Québecis proovida tasub, on Griffon, Rickard’s ja mõned Kanada suurima õlletehase Molsoni sordid. Väike õlu maksab Montréali südalinna pubides kuus-seitse dollarit, millele lisandub jootraha, mis käib kohustuslikus korras iga ostu juurde. Québeci provintsi metropol Montréal oli pikka aega kogu Kanada majanduslik keskus. Millalgi 1960. aastatel hakkas seda rolli aga üle võtma ingliskeelses Ontarios asuv Toronto.
Kohalike sõnul on selleks kaks põhjust: esiteks on Torontol parem ühendus Ühendriikidega, teiseks hakkas just siis pead tõstma prantsuskeelse Québeci iseseisvusliikumine. Ärimehed mõistsid, et iseseisev Québec on majanduslikus mõttes nonsenss ja viisid firmade peakontorid ebakindla tulevikuga Montréalist ära. Tulevikus nähakse riigi ärikeskusena Vancouverit, kust on märksa parem ühendus Aasiaga. Montreallased on uhked oma vanalinna üle, mille mõned vanemad hooned on ehitatud 1650. aastatel, enamiku ehitusaasta ulatub aga kahe-kolmesaja aasta taha. Eestlasi võõrustanud giid küll tunnistas ausalt: „Nojah, teie vanalinna arvestades on need majad ehitatud nagu eelmisel nädalal.” Aga Põhja-Ameerika jaoks on tegemist iidsete hoonetega. Paljud muuseumid ning parimad restoranid asuvad just seal, mitte kõrghoonetega city’s. Suurimad turismiatraktsioonid on seotud 1976. aastal peetud olümpiaga ja 1967. aasta maailmanäitusega. Kindlasti tasub külastada 1830. aastal valminud Notre-Dame’i kirikut, mille ehitamisel raha ega kunstimeelt kokku ei hoitud. Selles kirikus on peetud arvukalt Kanada tähtsündmusi – kauaaegse peaministri Pierre Trudeau matused, maailmakuulsa laulja Céline Dioni pulmad ning seal purjetas abielusadamasse ka Mario Lemieux. Kellele see nimi võõras, võib mõistatada, mis eluala inimesega on tegemist. Jah, arvasite õigesti, loomulikult on ta hokimängija!
Ajakirjaniku reisikulud Kanadasse katsid Estonian Air ja Bombardier.
