Monumendiks vaskunud poeet

Kristjan Jaak Petersoni, kelle sünnipäeva tähistab nüüd emakeelepäev, on peetud nii homoks kui õrnahingeliseks maapoisiks, kes venebalti karmides oludes oli hääbuma määratud. Kakssada aastat on piisavalt pikk aeg, et eesti esikluuletaja ümber jõuaksid tekkida mitmed legendid. Ja pole ka ime!

Varsti, uuel aastatuhandel, jõuab kätte Petersoni (14.III 1801 – 4.VIII 1822) kolmas tsentennium, mil nii mõnestki põhjendamata müüdist võiks aga loobuda. Värskendavad dekonstruktsioonid oleksid teretulnud.

Tõeline klassitsist

Klassitsismi puhtakujulise esindajana, kuigi romantismi sentimentaalsete eeldustega, on Peterson eesti kirjanduse hämmastav ja ainulaadne näide. Ülikoolikaaslane Faehlmann ja Kreutzwald liikusid juba palju sügavamini romantismi rüppe. Alles Betti Alver arbujalikus kirkuses tõuseb uusklassitsistina taas meie kunstluule rajaja kõrvale, seejärel Ain Kaalep.

Tuleb vaid ahhetada sügavalt filosoofilise filoloogiahariduse üle, mida Napoleoni eest põgenenud saksa professorid Riia kubermangugümnaasiumis levitasid. Selle kõrval ei olnud geniaalsel noorukil Tartu Ülikoolis enam midagi olulist õppida, eriti pä-rast seda, kui lemmikprofessor teoloog Wilhelm Friedrich Hezel tsaari hariduspoliitika tulemusel lahkuma sunniti. Nii loobus peagi ka Peterson. Edasine tee pidi jätkuma Saksamaal, katkes aga haiguse ja varajase traagilise surmaga.

Eesti esimene ja sajandiks ainsaks jäänud tõeliselt filosoofiline teos on Petersoni päevaraamat. Noor filosoof järgis Leibnizi popularisaatori Christian Wolffi (1679–1754) dualismi (sellest oli mõjutatud ka Lomonossov), mis taandab maailma kahele sõltumatule algele. Esimene on igavene vaim, Jumal, teine igavene aine, ema-asi, mida mõistus elustab ja organiseerib. Jumalik headus põhjustab kõike, tõmmates enda poole inimese vaimu – vabaduse, tarkuse ja hingerahu poole. Mõistust arendades, keha orjusest välja liikudes armastame kõrgeimat meis endis ja kaaslastes.

Ratsionaalne deism liitus Petersonil antiikse künismi ja stoitsismiga, millest ka kristlus palju üle võttis, mida on eriti näha Pauluse juures. Nagu kosmopoliitne Diogenes, kes elas tünnis, suretas ka Peterson himusid ning otsis, latern käes, Inimest, keda oleks põhjust tema mõistuse pärast armastada – sõpra.

Misjonär ja

keelegeenius

Praktikas väljendusid need ideed romantilises unistuses misjonäriks saada. Sellest siis ka mõneti üllatuslikuks peetud teoloogiaõpingud ja aktiivne keeleõpe, milleks Petersonil oli hiilgav talent – ta tundis heebrea, kreeka, ladina, prantsuse, inglise, vene ja rootsi keelt, rääkimata saksa ja eesti keelest, huvitus Aasia ja Aafrika keeltest jm. Oletatavasti mõistis ta ka läti keelt.

Huvitav, et eesti keel polnud Petersoni ema-, vaid isakeel – katoliiklikku venepärase nimega Anna Elisabet Mihhailovnat ei peeta eestlaseks, ehkki ta kuulus talurahva hulka. Kirjandusteadusest varalahkuv Peeter Olesk olevat avaldanud arvamust, et ema võis olla leivu, kuid miks mitte lätlane, liivlane või muu. Läti kaldega vanematest on ennegi eesti kultuurile luule- ja keelegeeniusi sündinud: August Gailit, Ilmar Laaban, Ivar Ivask... Eks elanud ka Rein Sepp Lätis jne.

Plahvatuslikku annet silmas pidades ei oska samast ajastust kedagi teist peale Goethe või Pu?kini Petersoni kõrvale tõsta. Kas me ikka reaalselt tajume oma kaotuste suurust? Hea, et Tammsaaregi operatsioon 1913. aastal õnneks läks – kirurg Mannteuffeli sõnul olnud lootust vaid kaks protsenti. Nii et teisalt – ka vedamisi on olnud!

Baltisaksa kirjamees

Misjonärlusega seostub valgustuslik pöördumine maarahva poole. Paraku on see täiesti filosoofilise algupäraga tung, milles on veel väga vähe järeltulijate võimendatud rahvuslust. Sisult oli Peterson ikkagi baltisaksa literaat, kellele mulgi must kuub alles tagantjärele selga tõmmati – tema jaoks oli see pigem hädapärane riidetükk, küüniku hoiakule sobiv. Päevaraamatus leiduv "talupoja-kuuega tõde", mille üle noormees kurtis, et see takistab sõprust pidamast, ei olnud rahvuslik, vaid varanduslik-seisuslik mure. Ärkamisaeg oma rahvuseks laulmise pidudega oli veel kaugel, kuigi seeme oli külvatud.

Õpitud vaimsuselt oli Kristjan Jaak rohkem estofiil kui eestlane. "Keeleteaduslikud" tööd, "Finnische Mythologie" on kõik muidugi saksa keeles nagu juba postuumselt Leipzigis avaldatud viimased luuletusedki. Misjonitööd lihtsalt tehti kohalikus huvitavas keeles, kuidas muidu.

Joodikule peale ei maksta?

Petersoni kuulsast mantlist on teada kahte. Selle kinkis talle kaaslane juba Riia päevilt, üliandeka Petersoni austaja ja kestva toetaja Liivimaa kindralsuperintendendi Karl Gottlob Sonntagi kasupoeg, kui poiss Tartus pikalt joonuna juba liiga räbalduma hakkas. Peterson võis muidugi mantli ju tellida, teostus ja vahendid polnud aga sellegipoolest temalt – ostjaks oli sakslane.

Kartserisse kukkumine purjuspäi lärmamise eest tõstis nooruki suure auga küll kohe burshiks, mida pidulikult tähistati, stipendiumist ilmajäämine aga maksis tervisele kätte – vammusest oli nii suur tulu. Otsituna kõlab selle taustal väide, et taolise riietusega reageeris ta Liivimaa talurahva orjusest vabastamisele 1820.

Vahel on levitatud melanhooliat üksiku maapoisi hukkumisest kõledas venebalti võõrmaailmas.

See on ilmne eksitus. Peterson oli linnapoiss ja teist nii protezheeritud talenti annab tervest eesti kirjanduses otsida. Tervise nõrgestamine oli piisavalt omasüüline, tiisikusest jagusaamise võimalused toona aga minimaalsed. Johann Heinrich Rosenplänter ja Sonntag, aga ka Otto Wilhelm Masing ja teised mõjukad mehed hoolitsesid tema eest nii vaimselt kui aineliselt, päästsid ära "Soome mütoloogia" isegi Peterburi ülemtsensori käest, rääkimata Tartu omadest, võimaldasid tööd, avaldamist, honorare jm.

Tartumaa praost Masing ei soovitanud ainult Petersoni anakreontilisi luuletõlkeid "Beiträgedes" avaldada, paludes veel oodata, kuni arvustatav küpseb – polnud ju kiiret. Kirjavahetuses väljaandjaga pahandas ta peamiselt kergemeelse temaatika üle, millele lisas kriitika tõlkija vabama keelepruugi ning murdejoonte kohta, mida pidas tühja paska jutuks, pahatahtlikkusest oli asi aga õige kaugel. Vastupidi, selles avaldus hoolitsus.

Samuti võimaldati poeedile Riias piisavalt tööd keeleõpetajana, redigeerijana jm, kuid nagu tänapäevalgi, ei maksnud ka siis loota, et alkoholismile igal ajal peale makstakse. Juba surmahaiget noormeest põetas tema gümnaasiumiõpetaja pastor Grave. Ülemvaimulik Sonntag kirjutas isiklikult järelhüüde – milline toetusavaldus! – Riia linnalehte: "Suur küllus kõlbelist ja vaimset jõudu, teadmiste ja lootuste suur varandus on temaga enneaegselt hauda läinud."

Kõrge ja madal stiil

Petersoni luulet käsitledes tuleb silmas pidada tema filosoofiat. Vastavalt ülemale ja alamale sfäärile, n-ö isa- ja ema-asjale jaotub ka tema luule: kõrgeks, madalaks ning vahestiilseks. Eeskujuks on ühelt poolt klassikaline antiikluule: Pindarose, Horatiuse, Theokritose oodid ja pastoraalid. Teiselt poolt aga nende eelromantilised jäljendused Friedrich Gottlieb Klopstocki, John Miltoni, Frans Mikael Franzéni poolt, samuti Johann Gottfried Herderi ja James Macphersoni taust. Peterson oli oma poeetikast täiesti teadlik nii vormi, sisu kui eeskujude poolest, rakendas sihilikult jõulist retoorikat ja kontrastiprintsiipi.

Kõrged vabavärsilised-rõhulised oodid tegelevad mõistuse Jumala vaimu poole kasvamisega ja selle sealt jälle alla tagasi emaneerumisega: "Taeva ülem vaim! / Laulemas on su au / Allikas, mis ilusas / Lillitses orus / Sinu võimuse läbi / Kalju sülesta tulles / Vilusa kase all / Tasa on keerlemas" ("Jumalale").

Taeva ja maa vaheline üles-alla liikumine (hiljem kohtab seda suurepäraselt Marie Underil) on ehk kõige kaunimasse kujundisse püütud kuulsas "Lauljas": "Nii kui vahuse jõe / Mürisevad lained, / Mis kalju pealta / Langevad oru sisse: / Nii kui taeva pikne / Musta pilvede alla / Hirmsasti kärgatab: / Nõnda on jooksmas laulu / Ilus tuline oja."

Laulu tuline oja – igavikulise püha vaimu sünonüüm – on seega palju avaram sümbol kui tavaks mõista. Ei tohi unustada, et mees mõtles läbinisti kristlikult, kuigi mitte dogmaatiliselt! Tegu on tõeliste litaaniatega. Vaimuvalguse alla kallamisele püüab surelik omalt poolt vastu kosta laulut(u)ules taevani tõusva keelega, kaaslasi endaga köites. Poeetiline mäejutlus – kustumatult ilus!

Kristjan Jaak ja

naised

Pastoraalide puhul on pihku kihistatud Alo pärast, mille kohta kadunud George Kurman Ameerikast oletas kord "Manas", et ju Peterson oli homoseksuaal. See teadmine ei oleks tänapäeval enam probleemiks, kuid paraku ei ole see tõde – vastupidi.

Poeedi kogu nooruslikku vaimuaktiivsust mõjutas sokraatiline ja platonistlik vaimne Eros. Tema filosoofiline ja poeetiline süsteem eeldabki nimelt vaimset sõprust ja armastust Alo vastu, mida ei pea häbenema (et tegu on justkui tüdruku nimega jmt), vaid risti vastupidi – seda peab just rõhutama: "Tõuse üles mu rõõmu- / Laulu tuline oja, / Rõõmuga üles taevani, / Kus armastuse isa, / Sõpruse looja, / Jumal on elamas. // /---/ Kurbuse meri / Laksus mu vastu; / Jumal aga ütles: / valgus sinule olgu! // Ja roosilise palgega / Oli mul sülessa / Ainu armastud Alo" ("Olen jälle õnnis").

Et pastoraalides ja keskstiilsetes luuletustes kohtab ka tüdrukuid nagu Elts ja Tiio, näitab selgelt, et see osa "madalastiilsest" sfäärist teda kaugeltki külmaks ei jätnud. (Madal stiil teatavasti ei võrdu halva stiiliga.) Pigem siis juba biseksuaal, nagu enamus inimesi Freudi järgi?

Nali naljaks, ei ole siin mingit homoseksualismi, vähemasti mitte rohkem kui kommershil või tavalise süüdimatu jalgpallipubliku seas. Lugege isiklikku "Jaagu laulu": "Neiukene, noorekene, / Sind ma tahan võttemai / Lilleks oma voodi elle, / Päevaks oma südamelle. / Sinu valged rinnakesed / On kui talve lumemäed, / Päike paistab nende peale. / Sinu hella käekene / Pehme on kui lillilehte. / Ilusam küll võib see olla, / Mis sa kannad varju ella. / Oo, et võiksid armastada / Mind, mu kallis hellakene. / Siis ma oleks õnnis poissi, / Kõige õndsam noori meesi!"

Täiesti ühemõtteline ülemlaulu erotism, hoopis teist laadi põletavas toonis kui kuum armastus Alo vastu. Sõna armastus tähendus Petersoni ajal oli ka midagi muud kui (post)modernistlikus ainult seksi ümber keerlevas pruugis. Nii labaselt üht noort, klassikalist vaimu viljelevat idealisti sisse vedada ei maksa!

Katse teisiti tõlgendada päevaraamatu illustratsioone pummeldavate ja suudlevate burshidega kukub samuti läbi. Spes-sillaga ühendatud kaks uhket mehefiguuri ei ole ju midagi muud, kui Peterson ise olevikus ja tulevikus, üliõpilasena ja kunagise loodetava suletuttide ning mõõgaga misjonärina. Riietuski ja kuju on sama. Pigem normaalne tunnetushuviline nartsissism.

Unustuse hõlmast

Müüdihõnguline on seegi, et Petersoni luule vajus täielikku unustusse. Päris nii see siiski ei tundu olevat. Faehlmann isiklikult võttis pärast Rosenplänteri surma poeedi pärandi Õpetatud Eesti Seltsile üle ja oli sellega tuttav. Samuti ei ole mõeldav, et säilikuga ei tutvunud Kreutzwald, kui see seltsi hooldada oli – polnud ju arhiiv veel kuigi mahukas. "Soome mütoloogiast" tandemi vaimsed jõujooned ju hargnema hakkasid, küllap loeti ka luuletuste käsikirju. Pole lihtsalt otseseid kirjalikke teateid.

Kuigi, jah, pärast tekkis tõesti sisuline vaikus kuni Gustav Suitsuni. Täpsema töö Petersoni avastamisel tegi aga ära hoopis Mart Lepik. Kuid Eestis leidub praegugi häid Petersoni-eksperte ja peatselt on teaduslikult ilmumas ka "Soome mütoloogia". Mistahes lisandused rahvusgeeniuse paremaks tundmaõppimiseks on väga oodatud.