Omapärasele stiilile truuks jäänud, on bändi muusika tugevasti pikitud elektroonikast, kuid rohkemate instrumentide ja inimeste võimalustega tunduvalt meloodilisem. „Let’s Play Love” on hoogne, see lööb kohe alguses kuulaja kuulmekäikudesse süntesaatorikäigu ja n-ö moonutatud robotihääle vimkaga („Plusminus”) ning jätkab üldistades samal lainel läbi üheksa pala.