Loodus + modernism = soome arhitektuur, on kõlanud põhjanaabrite ehituskunstiline valem üle poole sajandi. Näib, nagu poleks seal kunagi olnud järske ootamatusi, pealepressivat tempot, mööduvat moeiha, omakasupüüdlikke tellijaid. Soome arhitektuurist on ikka räägitud kui ajatuse poole püüdlevast, mõõdukalt moodsast monumendist, kokkuleppelisest hea maitse kantsist. Sealne tasakaalukas arhitektidering on erakordselt kokkuhoidev, kinnine ja hierarhilinegi kogukond.

Kiasma projekteerinud ameeriklane Steven Holl oli esimene Helsingisse ehitama pääsenud välismaalane saja aasta jooksul ning enamikele soomlastest kolleegidele ei meeldi see maja tänini. Kuvand, mis soomlased endast maailmale on osanud luua, on tõepoolest ühtne – müütilise metsarahva lihtsavormiline, ehedate materjalidega mängiv ehituskunst pluss kuulus kõrgtehnoloogiline elukeskkond. Heaoluühiskonna solidaarsus kõnelemas vastu neis lõputus reas uute koolides ja haridusasutuste hoonetes, 1990-ndate lõpu majandusbuumi palavik klaasistes büroomajades (ikka koos saunaga katusekorrusel).

Puit ja klaas

Kõigi osapoolte rahulolu peaks olema täielik. Ega asjata räägita, et suurim võitja uues Soome arhitektuuris on klaasitööstus – Nokia-vaimustuse laineharjal kerkinud klaasist kontorilinnakud väljendamas arhitektide nägemust uuest futuristlikust IT-maailmast. Teine sama tugev suundumus on puitarhitektuuri taaselustamine – jällegi vastavate tootjafirmade toel. Näituse kataloogis kirjutab rootslane Claes Caldenby, et naabri pilgu läbi on soomlaste ehitusmaastik oma väiksuse tõttu kadestamapanevalt terviklik – nii arhitektid kui tellijad ajavad sama asja, “kapitalil on ühised huvid”.

Ametlikul ideaalpildil on muidugi ka teine pool. Soome kaasaegses arhitektuuris on samasugused probleemid nagu igal pool mujalgi. Helsingi piirkonna arengutempo on olnud viimasel kümnendil Euroopa kiiremaid, sellest on saanud erakapitali survel kiirelt kommertsialiseeruv ja valglinnastuv ala. Arhitektide loodu moodustab vaevu poole uusehitustest. Kuuldavasti kõige populaarsem uusasum on neoromantiline Kartanonkoski Vantaas, pealegi rootslaste projekteeritud. Aega ja raha on üha vähem. Arhitektide tasud on ühed madalamatest Lääne-Euroopas – kolleegide tulva Euroopa Liidust pole karta. Kohalikud noorarhitektid kritiseerivad kinnist klannisüsteemi.

Samas näib, et müüt rahvuslikust modernismiprojektist on seda tugevam, klammerdumine kõige käegakatsutava ja kindla külge turvaline viis tulla enam-vähem puutumatuna välja sellest kaasaegsest koledust tootvast maailmast.