— Kunstielust rääkides on raske mööda vaadata ühiskonna üldisest seisust. Millised on teie jaoks suuremad muutused viimastel aastatel Venemaa ühiskonnas?

— Paljuski kordame seda teed, mille läbis Nõukogude ühiskond 1950.–1960. aastatel. Üldiselt võttes – pärast Stalini surma. Ma olen ajaloolasena selle ajajärguga tegelenud. Toona oli selline tunne ühiskonnas, et tulevad kiired muutused. Stalinit ei jõutud veel korralikult maha mattagi, kui juba ilmus Moskvas välja abstraktne kunst. Stalini-aegse arhitektuuriga majade ehitamine lõpetati peaaegu päevapealt ja hakati ehitama hruštšovkasid. Hiljem on tehtud hruštšovkasid maatasa, aga tegelikult võimaldas see inimestel saada lõpuks omaette korteri, nad ära kolida ühiskorteritest. Muutused olid väga märkimisväärsed, eriti sotsiaalsed. Avanes teatud värav maailma, Moskvasse hakkasid saabuma näitused USA-st, Prantsusmaalt. Oli tunne, et lõpuks ometi rullub üle Nõukogude Liidu justkui uue tsivilisatsiooni laine, mida pikka aega oli kunstlikult tagasi hoitud.

— Te viitate sellele, et tollal ja ka nüüd on Venemaal tulnud väga kiiresti pettumus justkui lubatud muutuste järel?

— Seejärel, jah, selgus üsna kiiresti, et need muutused ühiskonnas polegi tegelikult nii väga suured. Vähemalt mitte nii suured, nagu need näisid inimesele, kes elas selles eufoorias. Muutus peamiselt materiaalne pool, asjademaailm, aga vaimne maailm mitte eriti. Stalinism hakkas tagasi tulema. Algul väikeste sammudega, aga siis üha kiiremini. Tõsi küll, liiguti mitte enam diktaatorliku ühiskonna, aga siiski üsna jäiga autoritaarse ühiskonna poole.

Praegu oleme Venemaal väga kiiresti üle elanud samasuguse eufooria. Siis selgus äkki, et meil pole asi võimus ega konkreetselt Putinis (Venemaa eelmine president, praegune peaminister ja rahvuslik liider – J. P.), kurjas Putinis, vaid inimeste mentaalsuses. See nõukogude mentaalsus on sööbinud meie geenidesse niivõrd sügavale, et pole vaja mingit võimu. Nõukogude inimene on ka ilma võimuta nõukogude inimene. Talle anti näiteks parlament, aga tema ütleb, et parlament – see ei ole koht vaidlemiseks! Ega seda öelnud ju Putin! Need on inimesed, kes ronisid välja oma peiduurgastest, kuhu nad Nõukogude Liidu lagunemise ajal olid vaikselt peitunud. Nad polnud kuhugi kadunud, neid ei mõistetud kunagi hukka. Mingit dekommuniseerimist ei toimunud ju.

— See pole ju üllatav, kõikjal endistes sotsialismimaades ujusid endised nomenklatuuriinimesed mõne aja pärast uuesti pinnale.

— See oli meie võimude (peab silmas Venemaa võime Putini presidendiks oleku alguses –

J. P.) viga, et sellised inimesed kutsuti jälle teenistusse. Teisest küljest – kellele oli sel võimul toetuda? Võim peab ju toetumale mingile ühiskonnakihile. Gorbatšovi ja Jeltsini ajal toetus võim intelligentsile, kelle abil ja toetusel viidi läbi reformid. Kui selle kihi võimalused ammendusid (ühiskonnal kogunes liiga palju pretensioone nende vastu), siis tuli võimule järgmine kiht – pragmaatikud, FSB-KGB, kuhu kuulus kümneid, sadu tuhandeid inimesi.

See oli võrkstruktuur, mis võimaldas võimu üles ehitada. Seni meil pole järgmist sellist ühiskonnakihti, kellele võim saaks toetuda. Pole tugevat äriklassi. Kas toetuda armeele? See poleks eriti hea areng, kui me peaksime hakkama toetuma ohvitserkonnale.

Selles mõttes – mul on väga suured pretensioonid sellele, mis toimus Venemaaga Putini juhtimise ajal – oli see kohutav arengu peatumine, tempo kaotamine, võib-olla juhtus isegi midagi tagasipöördumatut, st et riik võib-olla ei elagi üle seda, et me kaotasime need kümme aastat. Ma ei näe alternatiivi sellele, mis juhtus. Võimul polnud kellelegi toetuda.

Stagnatsioon valitses kõigis valdkondades. Näiteks minu valdkonnas naasid kultuuriministeeriumi inimesed, kes töötasid Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumis ja kes olid 17 aastat varem töölt minema aetud. 17 aastat istusid nad oma suvilates, jätsid oma minevikuga hüvasti, olid juba pensionärid, kui äkki – uuesti ministeeriumi tugitoolid! Uus olukord, ei mingit poliitikat, lihtsalt varasta nii palju kui saad, tegele äriga, müü kõike, mida saad, vasakule ja paremale. Selliste inimeste tagasipöördumine tekitas paljudes ikka väga suurt depressiooni. Eriti kui minusuguseid hakati minema lööma (Jerofejev vallandati Tretjakovi galeriist 2008. aastal – J. P.). Me sõna otseses mõttes taganesime nende ees.

— Kuidas sellised asjad Moskva kunstielule mõjusid?

— Õnneks leidus sellest olukorrast üsna kiiresti väljapääs – hakkas formeeruma teine, alternatiivne kultuur umbes samade printsiipide järgi nagu Nõukogude ajal. Hakkas uuesti tekkima täiesti paralleelne elu. Kui keelati ära näitus (tsensuur) – teeme siis näituse kellegi kodus, korteris. (Nn korterinäitused ja -kontserdid olid populaarsed 1970.–1980. aastatel –

J. P.) Umbes nagu kunagised partisanid, kes matsid oma kuulipilduja juurviljaaeda, aga kui algas sõda, siis tuli see meelde ja kaevasid uuesti välja. (Naerab.) Tsensuur hakkas tekkima 2006. aastal. See käis väga lihtsalt. Tulid inimesed näitusekorraldaja juurde ja ütlesid: „Kuule, teeme nii, et seda tööd ärme üles paneme!”

— Lihtne, aga küllap tõhus. Ent kas nüüd on asjad hakanud vähemalt muutuma?

— Jah, on hakanud küll. Tänapäeva ühiskond on siiski mõnevõrra teistsugune kui Nõukogude ajal. Võim on ka siiski teistsugune, nad ei saa enam lubada endale avalikke ja laialdasi repressioone. Vähemalt osa pressist on jäänud võimudele väga raskelt juhitavaks. Ka inimesed on muutunud, FSB ei saa neid enam juhtida samamoodi nagu KGB omal ajal. Võim ise on muutunud selliseks naljakaks, ebasoliidseks, aga inimesed ei võta ebasoliidset võimu enam hirmuga. Tänastel nonkonformistidel pole enam hirmu.

Näiteks see lugu innovatsioonipreemiaga Voina ümber näitab, et isegi väga hoolikad, täpsed inimesed – kes tavaliselt on sellise suhtumisega, et jumala eest mitte midagi valesti teha – äkitselt, nii kui võimalus avanes, näitavad võimudele suure rahuloluga „tutkit” ja on valmis oma otsuse eest seisma. Sellist tendentsi on praegu näha. (Ühe Venemaa kaasaegse kunsti riiklikest preemiatest sai tänavu kunstirühmitus Voina aktsiooni eest, kus FSB Peterburi osakonna kontori ette joonistati lahtikäivale sillale tohutu helendav peenise kujutis – J. P.)

Protestikultuur on praegu üsna agressiivne. See püsib inimestel, kellel pole eriti midagi kaotada, nad on n-ö vabakutselised, enamasti seotud erastruktuuridega. Selge see, et need erastruktuurid poliitilisi seisukohavõtte esitada ei saa, aga selline kultuurifront või keskkonnafront neile istub. Selline, mis ei ole otsene poliitiline protestivorm. Venemaal ei ole veel politiseeritud ühiskonnakihti ega ka mitte kodanikuühiskonda, sest tõsiseltvõetavaid programme ju pole, et mida me edasi tegema hakkame, kui praeguse võimu kukutame.

— Keskendume nüüd Venemaa kunstielule. Kuidas see on viimaste aastatega muutunud? Poliitilisemaks? Vabamaks? Huvitavamaks?

— Kui võtta päris viimased aastad, siis on kunstis tekkinud teatav lõhe. Eelmine põlvkond tegi väga tugevat koostööd massikultuuriga. Arvati justkui, et uus massikultuur, mis meile tuli, et see on vaja justkui „omandada”. Et see tuleb justkui läbi elada. Seda peeti peamiseks probleemiks – et see pole meie kultuur, et meil on vaja sellest aru saada, mis meile kaela sadas. Nagu tuntud rühmitus Sinised Ninad, kes oma naljakate sketšidega üritas lahti muukida tarbimise mehhanismi: mismoodi on reklaamid üles ehitatud, mismoodi on seebiseriaalid üles ehitatud jne. Ja äkki nad näevad, et neid rünnatakse, nimetatakse Venemaa häbiks. Toimusid isegi FSB haarangud, kus ilma mingi orderita tungiti ateljeedesse, võeti asju ära jne. Ühesõnaga, neile lennati peale, justkui oleksid nad mingid poliitilised opositsionäärid, mingid äärmuslased.

Lisaks hakkas kogu see massikultuur paljusid korralikult ära tüütama, sest see on ikka üsna ühetaoline. Ühesõnaga – sündis laialdane protest. Tekkis kaks vastupanu vormi: ühest küljest hakkasid kunstnikud tegema antiglamuuri (selline vastupanu esteetika glamuursele disainile, kogu glamuursele kunstikeelele), teisest küljest tekkis poliitiline protest.

Seejuures on kunstnikud isekeskis lõhenenud. Ühed teevad näo, et nad on antiglamuursed, kuid seejuures on nad osa ühiskonnast, kus on muuseumid, näitused, kunstiturg ja kunsti ostjad, tuleb vaid teha head kunsti. Teine osa räägib, et kuulge, mida te teete, me asume hoopis teises olukorras, siin pole seda teie „lääne kunsti” kellelegi vaja. Tegelete mingi jamaga, aga samal ajal toimuvad ühiskonnas väga olulised protsessid: vaja on seda näidata, sest pressi käed on seotud jne. Ühesõnaga, et tuleb väljendada neid tundeid, mis on praegu ühiskonnas.

Nüüd on isegi nendel kunstnikel, kes ütlevad, et neid poliitika ei huvita, päevakorral sellised teemad nagu vabadused või sotsiaalsed asjad. Nad ei pääse neist teemadest enam mööda. Ma ei ütle, et need peaksid olema kunstis peamised teemad, aga praegu on selline moment, kus on tähtsad kunstniku ja võimu suhted. See moment on teravnenud.

— Mida preemia Voinale andmine näitab? 2006. aastal nad vaevalt oleksid preemiat saanud.

— Seda muidugi. Voinale preemia andmine näitabki just seda protestimeeleolude evolutsiooni establishment’i sees. Viis aastat tagasi oleks ju võinud anda innovatsioonipreemia Sinistele Ninadele, aga ei antud. Nüüd aga rääkisid žürii koosolekul kõik, et kuulge, kas me anname preemia või ei anna, aga sel juhul tuleb mitteandmist kuidagi argumenteerida. See oli demonstratiivne mitteallumine. Žüriis olid ju Moskva kaasaegse kunsti muuseumi direktor, Ermitaaži kaasaegse kunsti osakonna juhataja – nad kõik on riigistruktuuride mõistes vastutavad isikud.

Neli aastat tagasi, kui viisin näitusele välismaale rühmituse Sinised Ninad töö „Suudlevad miilitsad”, hakkas meie kultuuriminister Sokolov kisama, et see on häbiks Venemaale, ning peaaegu kogu Venemaa press haaras sellest samuti nii kinni, et see on jubedus ja häbi jne. Ma ei mäleta, et oleks olnud mingeid debatte selle üle. Mulle öeldi lihtsalt, et mis ma jaman, see on ju ebasoliidne jne. Nüüd on Voina aktsiooni üle debatt, inimesed esinevad ja esitavad argumente. See on väga tähtis moment. Nii kui ühiskond tunnetab, et muutused on õhus, siis hakkab ta kohe neid võimalusi laiendama.

— Kas saab öelda, et Venemaa kunstis on vähem tsensuuri kui näiteks aastatel 2006–2007, kui Putini võim oli haripunktis?

— Ei, tsensuuri ei ole jäänud vähemaks, seda on isegi rohkem. See on protsess, mis on läinud liikvele, ja keegi ei suuda seda enam peatada.

— See on küll veidi üllatav avaldus... Aga kus on tsensuuri kõige rohkem tunda?

— Igal pool. Moskva rahvusvaheline ülikool, mis on loodud USA-Vene rahaga, pakkus mulle hiljuti näitust teha. Ma ütlesin neile aprilli algul, et on selline huvitav kunstnik nagu Vika Lomasko. Ta on selline kunstnik-reporter. Ta käib sündmustel (näiteks piketid või protestimiitingud) ning joonistab (mitte ei pildista!) seda, mida näeb ja kuuleb. Tal on väga huvitavad ja sisulised asjad. Ja mulle öeldakse seal ülikoolis, et kuulge, Vikal on üks pilt protestimiitingult Moskvasse järjekordse õigeusu kiriku ehitamise vastu, kus üks tädi ütleb, et Lužkov (Moskva endine väga mõjukas linnapea – J. P.) on altkäemaksuvõtja. Et nad ei saa seda pilti näitusele üles panna. Ma küsin, et miks nad ei saa, kui igal nurgal praegu muud ei räägitagi kui seda, et Lužkov on altkäemaksuvõtja. Mulle vastatakse, et ei, nad ikka ei saa, et tema üle pole kohut peetud jne.

Ühesõnaga – me võtsime selle pildi näituselt maha. Vika teatas selle peale, et andke andeks: kui võtsite ühe pildi maha, siis järelikult võtame kõik pildid maha!

— See on siis järelikult sisemine tsensuur?

— Jah, sest ega keegi neid käskinud. Tekkinud on tugev enesetsensuur. See on väga ohtlik. Sest vanasti sai alati viidata, et vaadake, ülalt kästi, aga mina olen väike inimene, minust ei sõltu midagi. Nüüd aga öeldakse, et otsustagu ise! Ja igaks juhuks otsustataksegi ettevaatlikult, et oleks vähem tüli.

— Kas võib siis öelda, et 2000-ndate keskpaigaks Venemaa kunstis tekkinud otsene tsensuur on nüüdseks asendunud sisemise tsensuuriga?

— Ei, just nii ei saagi öelda! Võib öelda nii, et Putini presidendiks oleku ajal, kui me sisenesime stagnatsiooni, tsensuuri veel peaaegu ei olnud. Tsensuur on arenenud just viimase kolme-nelja aastaga.

Ühelt poolt on kasvanud tsensuur, aga teiselt poolt on kasvanud ka protestimeeleolud. Toimub kaks vastassuunalist protsessi ning Medvedev ei saa siin midagi teha.

— Mida saakski Medvedev teha sisemise tsensuuri murdmiseks?

— See on nagu nakkus, inimesed lihtsalt kardavad. Kui minu üle käis veel protsess, kirjutas sellest ArtHronika ning sattus selle artikli pärast uurimise alla süüdistatuna ekstremismis! Nüüd öeldakse mulle, et ma teen muidugi väga hästi, aga minu näitusi nad enam ei tee. Sest nad teavad, mis siis juhtub.

— Kas praegu on mõni eesti kunstnik, keda hästi teatakse, näiteks nagu omal ajal oli Ülo Sooster?

— Kahjuks ma ei tea kedagi... Soosterit me muidugi teame ja mäletame hästi kui Kabakovi õpetajat. Väga kahju, et eesti kunstnikest Moskvas midagi ei teata. Ma arvan, et selline olukord on kahjulik mõlemale. Teil, muide, on Eestis üks huvitav kollektsionäär, Matti... Perekonnanime ei mäleta...

— Matti Milius!

— Ja-jah, just! Selline suur mees. Kabakov võttis teda Moskvas vastu ja tema Kabakovi Tartus. Tähtis, et Miliuse juures oli koht, kus kunstnikud said kokku. Nüüd ilmselt sinna enam keegi ei sõida.

Kes ta on?

Andrei Jerofejev

kuraator

•• Sündinud 1956. aastal Nõukogude diplomaatide peres Pariisis. Isa Vladimir oli 1949–1955 Nõukogude välisministri Molotovi abi, 1970–1975 töötas aga ülemaailmset kultuuripärandit kaitsva organisatsiooni UNESCO peadirektori asetäitjana. Vend Viktor on Venemaal tuntud kirjanik.

•• Hariduselt on ta kunstiteadlane, kes 1989. aastal lõi Moskvas Tsaritsõnos Nõukogude Liidu esimese riikliku kaasaegse kunsti kogu, kuhu korjas n-ö nonkonformistide teoseid. Kogus oli lõpuks üle 2000 teose.

•• Tretjakovi galeriis lõi ta 2002. aastal sisuliselt nullist kaasaegsete kunstivoolude osakonna.

•• Moskva kunstiajakiri ArtHronika valis Jerofejevi 2007. aastal – samal aastal, kui ta korraldas kuulsa näituse „Keelatud kunst”, mis päädis tema vastu kriminaalasja algatamisega – Venemaa kunstielu kõige mõjukamaks tegelaseks. Tänavu oli Jerofejev samas reitingus üheksandal kohal. Väga kujukas, et esimesel kohal seisid tänavu Vene miljardär Roman Abramovitš ja tema naine Darja Žukova, kes on rajanud Moskva suurima kaasaegse kunsti keskuse Garage.

•• Jerofejevi veebisaidi aadress on www.aerofeev.ru