Mudisti ja Pääsukese tööd jõudsid erakogudest näitusele
Peeter Mudisti ja Tiit Pääsukese maalide näitusele mõtlesin ma päris pikka aega. Eks seda inspireerisid suuresti ka nende tööd oma kodu seintel. Väga suurt rõõmu tundsin viimastel aastatel Tiit Pääsukese üha kasvavast maalide kollektsioonist Rene Kuulmanni kunstikogus. Ei saa jätta ütlemata, et mitte üheski teises erakogus pole Pääsukese kunst esindatud sellise arvu maalidega.
Näituse koostamisel oli sooviks eksponeerida tervikuna Rene Kuulmanni kogu kõik kaksteist Pääsukest, millele lisasin oma kogust ühe töö varasemast ajast. Mudisti maalidega toimisin täpselt vastupidi: Rene Kuulmannilt on näitusel tema kogu ainus Mudist, suurepärane “Loomade keel” (1994), ja ülejäänud tööd on valikuliselt minu kogust.
Mudist ja Pääsuke on kahtlemata meie maalikunsti juhtkujud. Ene Lamp ütleb näitusekataloogis väga tabavalt, et Mudist hindab igikestvaid inimlikke väärtusi, suhteid lähedastega, asju, mis on kindlustunnet sisendavalt alati olemas, ja tema maaliliselt tundlik teostus eemaldab nad igapäevaelu konkreetsusest.
Mudisti ja Pääsukese kunsti seovad paljud ühisväärtused, mida ka Tiit Pääsuke on mulle korduvalt kinnitanud. Nad on mõlemad suurepärased koloristid.
Kui nüüd mõelda tagasi Tiit Pääsukese paljudele kuulsatele maalidele, siis märkab näitusel kohe, et ta looming on oluliselt muutunud, teisenenud. Kunstnik on pööranud selja eelmise perioodi küll dramaatilise alatooniga, ent siiski harmoonilisele maailmapildile, täiuslikkuse ihale, rõhutatult kaunile värvivalikule. Pääsukese töödes rõõmustab see, et ta on leidnud uusi põnevaid võimalusi, ta suudab kunsti kaudu meisterlikult väljendada meie elu ja aega.
Erakogud näitamist väärt
Näitused erakunstikogudest on meil Eestiski saanud üsna tavaliseks, neid korraldatakse üha sagedamini. Täiendavad nad ju omal moel meie kunstielu ning lisavad vahel ka olulist kõigele sellele, mida pakuvad näiteks muuseumid.
Meie erakogud on viimastel aastatel suurenenud ning täiustunud, omandanud uusi mõõtmeid ning kasvanud ka kvaliteedis. Ja kõik see võimaldab erakogudelgi teha üha enam näitusi tasemel, mida ei ole põhjust häbeneda.
Kunstikoguja siht on enamasti omandada kunstiklassikat, möödunud aegade kõrgelt hinnatud vanameistrite töid. Galeriidest ja eriti oksjonitelt õnnestub neid ikka osta. Ühe osa kunstnike puhul on see mõnikord ka üsna keeruline, sest mõne autori vähesed tööd vahetavad omanikke väga harva. Ja eks tõelisi kunstiklassika tippteoseid kohtab ka kõige parematel oksjonitel haruharva.
Täna on veel viimast päeva Haus-galeriis avatud Enn Kunila kunstikogu hea näitus. Ent temalgi pole vaatamata ponnistusele õnnestunud saada oma kollektsiooni tõelisi pärleid meie kunstiajaloost, põhimõttelise tähtsusega maale meie kunstiklassikast. Ehkki päris harva, on neid üksikutel oksjonitel siiski olnud.
Teine suund kunsti kogumisel on keskenduda ühe või ka mitme kunstniku loomingule, süveneda sellesse, koguda oma lemmikuid põhjalikult. Eriti tuleks tunnustada Margus Linnamäed, kes on kogunud Peeter Mudisti loomingut. Kogumise krooniks on ta andnud välja kaks olulisemat ja mahukamat raamatut Mudisti tööde ja tekstidega.
Öeldakse, et kunsti kogumise õige aeg oli paarkümmend aastat tagasi, milles on kindlasti ka omajagu tõtt, ent sedasama kuuleb kunagi tulevikus ka meie aja kohta.
