Foto on illustreeriv Foto: Andres Putting

Kukerpillidki teavad, et jaanipäevaks kasvab rohi kõrgeks. Aga enamasti mitte linnas. Isegi kui tahta heinamaad pidada, nullib algatuse heakorraeeskiri, milles sätestatakse muru maksimaalne kõrgus, mis enamasti on 15 sentimeetrit. See kipub olema vaata et peamine linnahaljastuse kavandamise tingimus. Nii on olnud aastakümneid. Nüüd puhuvad muutuste tuuled. Tallinnas on see heakorraeeskirja punkt tühistatud ja Tartus tahetakse sama teha. Sel aastal on keskkonnaamet algatanud kampaania, kus kõneldakse elurikkuse eest ja niitmise vastu. Näiteks saab endale välja printida sildi, mis annab teada, et ei olda laisk, vaid oma aianurgas kasvatatakse elurikkust. Esimestest sammudest hoolimata ollakse pügatud muruga nii harjunud, et muu tundub võõras ja sobimatu ning kohati tekitab linnas lokkav hein samasugust polariseerumist nagu metsateemad, tehase rajamine vms.

Näib, et rahvusromantilises kujutelmas sobib voogav heinamaa ainult maale. Aga ka seal peaks see paiknema elumajast kaugel. Niitmisest on saanud lemmikspordiala: nädalavahetuseti undavad niidukid võrdselt nii linnas kui maal. Levima on siiski hakanud ka arusaam, et liigne niitmine pole kasulik ei loodusele ega linnale. Ökoloogilisest seisukohast on see tegevus elu hävitav. Elurikkuse kaost räägitakse aina enam: vihmametsad langevad palmiõlitööstuse survel, niitudest saavad põllumaad, Boliivia ja Tšiili teatud piirkondade veerežiim rikutakse lõplikult liitiumi kaevandamiseks, selleks et toota veel paremaid ja kauem sõitvaid elektriautosid. Ka linnades asfalteeritakse või sillutatakse iga päev rohelisi lapikesi, et teha ruumi kaubanduskeskustele ja parklatele. Lootus, et liigivaese linna kompenseerib liigirikas maa, on pettekujutelm. Enamasti on linna ümbritsevad maa-alad veel liigivaesemad monokultuuristatud põllumaad. Tagajärg on see, et loodus meie ümber vaesub ja sellega koos vaesume ka ise. Looduse hüve pole ainult silmaga nähtav, ei piirdu ainult sellega, et saame käia patareisid laadimas looduskaunis kohas jalutades. Rikkalikum looduskeskkond tagab meile ka parema elukvaliteedi, puhta õhu ja vee.

Pidev niitmine kujundab looduse nuditud roheliseks kõrbeks, kus ei leia pelgupaika ei loomad ega putukad, taimedest rääkimata. Linnaloodus peaks pakkuma rohkem võimalusi kui olla lihtsalt silmale ilus vaadata. See on osa linnade ellujäämisstrateegiast. Eri ilme ja iseloomuga haljasalad ja pargid pakuvad eriilmelisi elupaiku ja parandavad ka mullastikku, mis võtab siis paremini vastu võimalikud tulvaveed. See tähendab, et niita tuleks vähem, sest praegune intensiivne niitmine annab enamasti vaid rohelise kõrbe.

Esteetika
Ühest küljest oleme regulatsioonide, s.t 15 sentimeetri nõude, küüsis, teisalt kammitsevad meid meie endi esteetilised hoiakud, mis linna niitmata alad koledaks lahterdavad. Justkui oleks linn hoolitsemata, korrastamata, lohakas.

Soov oma ümbrust korrastada on sama vana kui inimkond. Vaenulikku ja ettearvamatut loodust on alati vastandatud korrastatud ja turvalisele arhitektuurile, mis stiihia eest pelgupaika pakub. Kui jälgi ajada, kust tuleneb meie soov niitmisega hävitada kõik elav ja teha linna haljasalad roheliseks elutuks kõrbeks, jõuame välja mõisa­aega.Mõisnikel olid suured uhked mõisad kaunite aedade ja parkidega. See kontroll, kontroll looduse üle oli staatuse sümbol. Suured baroksed aiad olid üles ehitatud geomeetriale ja matemaatiliselt täpsele rütmile, mis kõik vihjas sellele, et looduses puudub kord. Kuid see kord on siiski olemas, see on teistsugune ega ühti korraga, millega oleme harjunud. On aeg end ümber harjutada.

Niitmist kui staatuse sümbolit süvendas veelgi see, et Inglismaal oli Edwin Beard Budding 1830. aastal leiutanud muruniiduki. Sellest ajast saadik hakkas maastik meie ümber muutuma aina kiiremini. Esmalt oli niiduk mõeldud spordi-, eriti golfiväljakute, hooldamiseks ning hakkas selles töös asendama vikatit. Vaevalt et Budding uneski nägi, et tema leiutatud masinast saab kahe sajandi pärast üks inimkonna peamisi kontrolliiha rahuldamise tööriistu.

Ümbritseva keskkonna allutamine ühiskonnas kokku lepitud korrastandardile on laienenud pea kõigele meie ümber, minnalaskmine tundub pea võimatu, justkui hüpe tundmatusse, mis käed värisema paneb. Kõike pole siiski vaja pidevalt kontrollida ja korrastada.

Selge see, et taltsutamatu loodusjõud hirmutab. Tunnetame vajadust saata signaal, et peremees on kodus ja kõik on kontrolli all. Näiteks on Eesti Rahva Muuseumi ümbritsev maastik kujundatud poollooduslike kooslustega. Tihti tuleb aga küsimusi, kas muuseum on kinni pandud ja väljakut enam ei hooldata. Ollakse harjunud mõtlema: kui muru pole nõuetekohaselt 15 sentimeetrit, siis järelikult on tegu hüljatusega. Ja see ehk kõige enam hirmutabki. Kui linn on niitmata ja hein rinnuni, tekibki vastumeelsus ja kiuslikke küsimusi: kas niidukil sai bensiin otsa?, kas nüüd ollakse nii vaesed, et trimmerile enam kütust osta ei jaksa?, kas linna­valitsuse vastav osakond on kaotatud? jne. Niitmata paiku oleme harjunud kohtama lagunenud hoonete ümbruses, aju loob ka muu vohava loodusega sarnaseid seoseid. Ometi on linnas just need kohad looduse reservuaarid. Oleme vabalt kasvava taimestiku kohta kasutusele võtnud mõiste umbrohi, mis tähistab midagi liigset, tarbetut ja väheväärtuslikku. Kuidas saab üks taim olla väheväärtuslik? Väheväärtuslik kellele? Igatahes mitte loodusele endale. Kasutusele võetud mõiste taimepimedus tähistab inimese kalduvust teatud taimeliike mitte märgata. Enamasti kipuvad need olemagi nn umbrohud, mis õigupoolest on linnalooduse alustala ja päästerõngas.

Eks see hirm hüljatuse ees on ka arusaadav. Kui lasta loodusel vohada, siis see kasvabki majast läbi ja võtab kõik üle – loodus võidab igal juhul, majal pole lootustki. Ometi peitub selles poeesia. Kui lugeda ilukirjandust, selgub, et romantiline tegevuspaik pole pea kunagi elamu pöetud muruga eesaed äärelinnas, enamasti ikka lopsakasse rohelusse peitunud majake. Kui keegi sellises majas elada tahab, siis suure tõenäosusega helistavad naabrid linnavalitsusse ja kaebavad liigselt vohava naadi ja korratuse pärast. Kardetakse levivat umbrohtu, et see võtab üle kaunilt pöetud muru, kuid pahatihti ei pea see kõigi neetud nn umbrohi niitmisele vastugi.

Ilu ja esteetika ei ole praegusel ajal mitte kusagil nii kõva valuuta ja argument kui linnahaljastuses. Vaid ilusa-koleda järgi ei valita tänapäeval isegi misse, küll aga lõpetab see vastandus igasuguse arutelu selle kohta, kas linna parkides võiks niita vähem. Niitmata jätmine on ebapopulaarne otsus, millega saadetakse linnaametnikud kohe eesliinile, kus tuleb pahastele kodanikele selgitada otsuse tagamaid ning põhjendada valikuid. Kui vaieldakse kategooriate ilus ja kole üle, sumbub argumentatsioon isiklikesse maitse-eelistustesse. Kui ratsionaalsed argumendid pole enam vastuvõetavad, satume libedale teele.

Ökoloogia
Esteetiliste argumentide kõrval nõuavad tähelepanu ka muud aspektid. Kui paiguti jätta hein niitmata ja välja rohimata mõni ohakas, võilill või kõrvenõges, siis on sellest suur abi tolmeldajatele. Öeldakse ju, et kui mesilased välja surevad, ei ole inimkonnalgi enam pikka pidu. Mesilased ainult pügatud murust söönuks ei saa ja ellu ei jää.

Kui maha võetakse suur puu, mõjub see kõigile traagiliselt. Paiga mikrokliima muutus on inimesele kohe tajutav: pole enam varju, mis 30kraadist kuuma leevendaks, kaob vihmavari, ei ole lõhnu ega endist ruumikust. Väiksemate taimede kadumine pole kohe nii tuntav. Kõrvenõgese või maltsa kadumine ei avalda inimesele sellist mõju.

See ei tähenda, et mõju puudub, see on lihtsalt väiksem. Kui kõik nn umbrohud asendada pügatud muruga, saab karikas täis tilk tilga haaval. Iga piisk on lõpuks süüdi selles, et nõgese, naadi ja ohaka kadumine on linna mikrokliimale mõju avaldanud juba laiema haardega. Võime end vaid lohutada sellega, et nõges kasvab uuesti; kurvastama peame selle üle, et suur puu ilmselt enam mitte kunagi. Kuigi … tuletage meelde, millal ja kus te viimati linnas nõgesega kohtusite … Siinkohal tasub meenutada üht idanaabrite kohta käivat elutervet naljalugu. Kui küsida, miks neil igal pool niitmata on, saate vastuseks, et me juba niitsime, aga see kõik kasvas uuesti ja enam ei viitsi. Venelaste suhtumisest tasub õppust võtta.

Igaühe vastutus
Kõige eelnevaga ei taha me öelda, et linn peaks ühtmoodi võrdselt olema võssa kasvanud. Peamine on tasakaal, eri iseloomuga pargid ja rohealad. Olema peab alasid, kus muru niidetakse nii nagu ikka, aga olema peaks ka alasid, kus loodusel vohada lastakse. Meie linnade parke hooldatakse praegu ühetaoliselt, ometi võiks ühes pargis olla nii niidetud alasid kui ka neid – vähekäidavaid – kus niidetakse vähem, kus alustaimestik on lopsakam. Kipume kalduma äärmusest äärmusesse, vahepealset olukorda justkui polekski.

Kogu linna haljasalade hooldamise süsteem on üles ehitatud pidevale niitmisele. Kui ka tahetakse teisiti mõelda, siis piiri tõmbab hooldusettevõtte masina­pargi võimekus ja tahtmatus harjumuspärasest tööviisist kõrvale kalduda. Niitmise vähendamine ja uued meetodid eeldavad kogu süsteemi ümbertegemist. Praegune on kõigile mugav lahendus. Roheline loob üldise rahuliku fooni ja mõtlemine, et tuleb minna edasi, et see roheline annaks meile rohkemgi, ei tundu vajalik.

Sel juhul jääb loodushoid iga linlase õlule, sest tema võimuses on tuua linna elurikkust. Kui jätta mõni ohakas, võilill, naat või muu traditsiooniline nn umbrohi välja juurimata, tuua murusse õitsvaid taimi ja jätta aias või hoovis niitmata alasid, on see linna paremale toimimisele suureks toeks.

Artikkel Sirbis.