Skandaal hävitatud CIA videolintidest, millel on väidetavalt näha terrorismis kahtlustatavate piinamiseni küündinud ülekuulmisvõtted, on otsapidi jõudnud ka siinsesse meediasse ning kohalikel poliitbossidel on järjest keerulisem aru saada (saati siis inimestele selgitada), millega tegeleb armastatud liitlane globaalse rahu ning inimkonda ühendava demokraatia eksportimisel tegelikult.

Läks aega mis läks, kuid Hollywood on “ebaameerikalikuks” tembeldamise hirmust vabanenud ning filme, mis panevad proovile Ameerika Ühendriikide praeguse administratsiooni otsused ning praktika – mis sest, et kõigest popkorni lehaga täidetud kinosaalides – lendab stuudiote uste vahelt tõelise tihedusega.

“Isolatsioon” on järjekordne film Ameerika sõjast ülemaailmse terrorismi vastu. Selle point võib ju küll iseenesestmõistetav olla, ent üha enam tuure koguva presidendikampaania valguses ei tee küll küllale liiga. Nii vähemalt usub liberaalne Hollywood. Tegelikult on “Isolatsioon” täiesti hea ja põnev film. Eriti seetõttu, et kordki on tegijate poliitiline agenda peaaegu usutavalt ära suudetud peita.

Egiptuse päritolu ning USA-s pikemat aega elanud keemiainsener Anwar El-Ibrahimi vahistatakse kummalistel asjaoludel Washingtoni lennujaamas ning toimetatakse terrorismis kahtlustatuna Põhja-Aafrikasse eriti brutaalsele ülekuulamistele, mida korraldab ameeriklastega koos töötav printsipiaalne politseiülem Abasi Fawal. Keemiku viimaseid päevi rase abikaasa, keda mängib Reese Witherspoon, alustab kadunuks jäänud mehe otsinguid ning pealtnäha lihtsast loost koorub terve rodu uusi, mitme ootamatu pöörde ja tuntava pingega kõrvalliine. Pole ilmselt vaja seletada, millega lugu lõpeb, ja tegelikult pole see ka kuigi oluline.

Süvenemisvõimest ja viitsimisest sõltuvalt toimib “Isolatsioon” ilmselt väga erinevalt. Ameerikas palavalt armastatud Reese Witherspooni toomine poliitiliselt keerulise filmi keskmesse on üsna sümboolse tähendusega. Tüüpilise keskameeriklase südameid romantilistes komöödiates murdnud “naabritüdruk” osutub ühtäkki sellesama sõja ohvriks, millele lihtsad ameeriklased näitasid veel mõne aasta eest unisoonis rohelist tuld. Ajad on muutunud. Armas sweetheart vastandub nüüd intelligentsele, ent seda jõhkramale luureülemale (Meryl Streep) ja muidugi põksub meie süda – North Dakota elanikust rääkimata – “õigel” poolel. Filmi inimlikult põnevamad liinid hargnevad aga hoopis Põhja-Aafrikas. Nendest kirjutamine reedaks loo puändi, nii et mõistlikum on too korralik triller ise ära vaadata.