Nädal võidulaulu äraarvamiseks
eurovalik: kas jätkata Maarja ja Koidu ilu traditsiooni või ehmatada teatraalse vaatemänguga
Vaatlejad eelistavad Hedvigi, Kate’i ja Evelini esitatud laule ning Rannapi projekti
Eesti eurolaulu finalistide tase tundub sel aastal ühtlasem kui eelmisel. Mullu mõjusid paar finaali pääsenud duetti piinlikult, ent tänavune kümme näib võrdvägisem, ka tipud ei eristu nii selgelt. Vanadest headest tegijatest taovad nii Priit Pajusaar kui ka Aivar Joonas sama seltskonnaga sama rauda. Ja miks ka mitte. Varem on mõlemad olnud ju sarnaste lauludega võidule üsna lähedal. Aasta tagasi ei jäänud nii Pajusaare-Pilvre laul Evelin Samueli esituses kui ka Aivar Joonase laul Kate’ilt palju Koit Toomele alla.
Pajusaare ja Pilvre “Diamond Of Night” jätkas Enya pidulikult eleegilises laadis. Mullu napilt teiseks jäänud “Unistus igavesest päevast” oli hümnina võimsam. Aga ka praegune laul võttis kerge ülevusevärina selga. Siis ilmus pildile Camille, mõjudes liialdusena – otsekui kreemikook tordi otsas.
Taovad kuuma rauda
Veel sarnasemad on Aivar Joonase kahe aasta eurolaulud: tänavune “Vee ja soola saaga” mõjub kui variatsioon eelmise aasta “Tulepuuhuulteluulest”. Nii jääb öelda nagu eelmisel aastal: see laul oleks Eestile kõige väärikam, igasuguse euroallahindluseta tehtud lugu. Küsimata sellest, mis koha ta Euroopa paabelis saab. Olgu pealegi etnopop omaette maailmamuusikas moekas suund.
Tänavu võis Joonase laulus ugri ja keldi kõlade kõrval kuulda ka Ida mõjusid. Omal kohal oli endiselt Lauri Saatpalu mõnus bass. Ainult seda arhailist ürgväge võinuks ansambli koosmõjus veelgi rohkem olla.
Kõige raskem on ühest hinnangut anda Hedvig Hansoni salongilikule laulule ja ette arvata selle mõju Jeruusalemma suurel laval. Ehk olid ootused liiga kõrgeks kruvitud, aga tundus, et see laul ei avanud just vokaalsete võimete piire.
Naturaalne kitarr ja klaver, kostüümid nagu Jevgeni Onegini ja Tatjana ajastust.
Tänavu lauldakse lõppvõistlusel Jeruusalemmas esimest aastat ilma orkestrita, instrumentaalosa tuleb lindilt. Nii võib eeldada, et see vallandab paisu tagant masinamuusika võimaluste tulva. Selle vahel võiks Hedvigi laulu ehe romantilisus trumbiks tõusta?
Praegu kippus laul pärast üllatavat, pisut Eric Claptonit meenutavat algust oma arenduses langema tavapärasemaks. Võib-olla saab sellest midagi kasvatada, või hakkab korduval kuulamisel enam meeldima.
Kindla peale on tehtud Black Velveti poiste “Soolo”, mis esimese fraasiga kohe sarvist haarab. Midagi itaalia suhkruse estraadi vaimus. Oma üles-alla käikudega jääb kõrvu. Kuulsate kunstnike nimesid loetlev tekst on rahvusvaheliselt sama arusaadav kui mullune juudidiiva võidulaul. Kui aga sellise lauluga kaotada, on häbi seda suurem – järelikult on euromaitset alahinnatud.
Teine meeldejääva viisiga lugu oli “Kaelakeehäält” meenutav “Mu hääl” Hanna Pruuli ja Jakko Maltise rohelisevõitu duetis.
Kõige pilkupüüdvam, nii põhja- kui lõunaeurooplastele arusaadava naljakoodiga on Rein Rannapi projekt. See näitaks, et Eestil on nii oma mustanahaline laulja kui ka kogukad “kolm tenorit”. Joel De Luna pantripaindlikkus püüab pilku ja tema lauldud fraas “I’m a firedancer” jääb kummitama. Ainult et selles õus on odava tähelepanu tõmbamise mekk man. Oht teostuslikult soome huumoriks langeda.
Üle-eelmise aasta võitja Harmo Kallaste tänavune laul “Day I Lived A Year” tundub samuti varjatud võimalustega lugu nagu oli “Keelatud maa”, millest Maarja-Liisi esituses sai meie parim eurolaul. Erik Meremaa pehme rockilik esitus jäi aga praegu kuidagi kõhklevalt poolele teele. Võinuks funky või mõne muu vungiga haaravam olla.
Valge jääb valgeks
Ka Maikeni rütmikam lugu murdis eurolaulude raame kantriseguse bluusi poole, paraku jäi ta esitajana laulule alla. Oli teistmoodi, jäi aga valgenahalise katseks teha mustade muusikat, mis eriti kaasa ei haaranud.
Gerli Padar vastupidi oli selgelt laulust üle. Paul Kikerpuu “Aeg kord täidab soovid” oli kõige äraleierdatumas võtmes euroballaad. Gerli esitus toob meelde Mare Väljataga aegu, kummati on Gerli üks väheseid lauljatare, kelle hääl ei muutu kõrgetel nootidel kilavaks.
Eesti professionaalse tantsumuusika lipulaev 2 Quick Starti näide kinnitas ammust reeglit, et parimad hitid ei sünni millegipärast konkursiks. Nende “Say You Love Me” tinistas võistlusele tänast soundi – arvestades küll MTV-s praegu valitsevaid rütmimalle, paraku aga mitte oma lauljaga. Monotoonsusel põhinev laul vaid võimendab seda, et Pearu Paulus on üsna ühetooniline artist.
