Nädala plaat: Svjata Vatra

„Kalyna” Te­le­fon he­li­seb. Kee­gi rää­gib ve­ne kee­les. Ütleb, et ta on Rus­lan. „Te­re, Rus­lan,” ütlen mi­na vi­ga­ses ve­ne kee­les. „Mul on uus plaat väl­jas,” rää­gib Rus­lan pal­ju pa­re­mas ve­ne kee­les eda­si. Ta on sümpaat­ne mees. Käis siin ku­na­gi oma Uk­rai­na bän­di­ga män­gi­mas ja enam ära ei läi­nud. Teeb siin nüüd bän­di ja na­gu ma hetk ta­ga­si kuul­sin, on neil uus plaat väl­jas. „Ku­hu ma ta sul­le toon?” lõpe­tab Rus­lan kõne. Mi­da tean mi­na rah­va­muu­si­kast? Ise­gi siis, kui see on mood­salt ja – na­gu plaa­ti män­gi­jas­se top­pi­des sel­gub – vä­ga häs­ti pro­dut­see­ri­tud? Ei tea­gi. Aga kuu­la­ta on ik­ka täit­sa to­re. Hoog­ne kraam ja pea­le­gi saab ala­ti nal­ja, kui kee­gi ees­ti keelt ek­soo­ti­li­seks vää­nab. Led Zep­pe­li­ni nel­jas või Po­gue­s’i esi­me­ne „Ka­ly­na” mui­du­gi po­le, aga ega kõik as­jad maail­mas pea­gi Led Zep­pe­li­ni nel­jan­dad või Po­gue­s’i esi­me­sed ole­ma.