Leslie da Bass
Hinne 4
„Minu kuningriik”
Kui muusikažanrid omavahel juba neljaosalisi liitsõnu moodustavad ja uusi sünteesivad, ei saa ka artistidelt nõuda, et nad ühe žanri raames püsiksid. Enamik ei teegi seda enam ammu. Leslie da Bass kõige vähem. „Minu kuningriik” on leslielik (kui nt ka HU? plaatide muusikalist mitmekesisust meenutada) album, mis naerupallina ühest žanrist teise põrkab, sinna melanhooliat külvab ja räigelt kummitama jääb.
Plaadi kaks esimest lugu loovad omamoodi silla eelmise, „Nights by Open Windowsiga”, selleks et siis edasi kalduda piinlikesse 1990-ndatesse („Okseloigus”) ja kosmosesse („Devotška fantastika”), võtta üles bluusi käigud („Dressibluus”), levitada alateadlikult sotsiaalkriitilist sõnumit („Kõik tahavad süüa”, „Kuradi jõulud”) ning natuke karjuda („Viha”), tükikesest Onu Bellast rääkimata („Eufooria”).
Paratamatult tekkivatele lemmikutele vaatamata selle plaadiga igav ei hakka. Nagu pärlikee, lihtsalt tulevad järjest sellised pärlid.
