Adele

Hinne 3

„21”

Adele enda temaga samal ajal pinnale kerkinud soulilauljannade kohta öeldu: „me oleme sugu (gender), mitte žanr (genre)”, peaks hästi iseloomustama seda kitarri või klaveriga singer-songwriter’itest näitsikute invasiooni, mis 2008. aastal alguse sai. Omal ajal tulevikutäheks ja -saundiks valitud neiu murdis nii britte kui ka jänkisid ning sattus tuuritama lõunaosariikides sealse põlismuusikafännist bussijuhiga, ühte sigaretti teise lõpust süüdates ja õhtud läbi Rascal Flattsi kuulates. Plaadi alguse noodid vihjakski justkui bluusilikumale suunale, mida praegu esindavad rokilikul viisil Jack White ja sõbrad bändist The Dead Weather. Kuid üsna varsti hakkab domineerima täidlane soul, siis liitub klaver, siis viiulid ning Adele uus plaat on jälle väga sarnane tema debüüdiga „19”. Kui plaadi nimi peaks märkima arengut ja edasiminekut võrreldes eelmise plaadiga, siis räägib see õigust – uus plaat on tõepoolest tihedam, jõulisem, kuid laulukirjutamises on veel arenguruumi.