Nädalalõpubluus lasi kuulajal vabalt muusikaga ühes rütmis hingata
Haapsalu bluusifestivali esimest õhtut iseloomustas rahulikkus – inimesed alles kogunesid ja nautisid pika töönädala lõpus fakti, et kaks päeva saab end rahus lõdvaks lasta. Pärast Läti D11 ja meie Bullfrog Browni pani Linnusekontserdi avaõhtule säriseva lavasõuga punkti Latvian Blues Band, kes soojendas rahva bluusiklubi jämmiks korralikult üles.
Südaööl avasid Andres Roots ja Black River Bluesman väikese välikontserdiga Katja Juhola näituse “Wang Dang Doodle” – bluusilegende kujutavad pildid olid oma eheduses heas mõttes toored nagu pildil kujutatute muusikagi. Viimaks tegi uksed lahti jämmiklubi – täies muusikavarustuses lava ja hubane saal. Seal oli improvisatoorne musitseerimine, mille käigus siinkirjutajagi laval ära käis. Märgiks veel ära, et n-ö “ametliku” jämmi ajal kujunes fuajees Bullfrogi meeste Üllari Kärdi ja Alar Kriisaga spontaanselt selline väiksem, kuid kõvasti mõnusam ja pingevabam kokkumängimine.
Laupäeva hommik algas vastavalt reede hilisele lõpule alles keskpäeval, kui Steve Lury jagas oma õpitoas algajatele suupillihuvilistele õpetust, ehk nagu ta ise ütles – rääkis meile seda, mida tahtnuks, et omal ajal oleks keegi talle rääkinud.
Edasi sai liigutud raudteejaama, kus toimus traditsiooniline deltabluusi erikontsert. Eksootilisim esineja oli Leighton Phoenix, Inglismaalt pärit ja Karjalas elav muusik – üsnagi sünge repertuaariga mees, kes oli täis energiat ning tõestas taas kord, et lava täitmiseks ei ole vaja üle ühe mehe.
Deltabluusi-eri mitteametlikult tähtsaim esineja oli loomulikult meie oma ja hea Bullfrog Brown Tartust, kes astus üles nii koos Steve Lury kui ka Black River Bluesmaniga.
Kõigile jäi emotsioon
Linnuselava viimase õhtu elamus oli Jimmie Lawson, kes vedas väga hästi välja selle, milles ta pidi parim olema – töötlused Muddy Watersi, Albert Kingi ja James Browni repertuaarist.
Augustibluusi festival oli üles ehitatud väga inimlikult ja vaba aega jätvalt, erinevalt mõnestki rabistavast ja tegemisi üksteise otsa kuhjavast omataolisest. Iga kohaletulnu sai sellise emotsiooni, nagu ta tahtis – mõndagi oleks võinud paremini olla, kuid rahule jäi see, kes Augustibluusi enesele ise meeldejäävaks tegi. Järgmiste elamusteni!
