Kätlin Kaldmaa sõbraga Marko Mumm

Kätlin Kaldmaa „Nägemata ilmad” on tundlik luulekogu, mis üritab hoomata kõike meelte tajusagedustesse jäävat. Siin on nii armastust, sotsiaalkriitikat kui ka intellektuaalseid mõlgutusi ja allusioone, vajaka jääb ehk iroonilisest enesekriitikast. Tekstide sisu ja vormi kooskõla on pisut nihkes. Liiga vaba voli on antud teksti voolavusele, mille tõttu luuletuste alguses olev tähendusküllane tuum libiseb tihtipeale käest ning luuletus vormub eklektiliseks ja segaseks heietuseks.

Luulekogu avaluuletus on küll veidi kulunud pastišš reklaamteksti vormis, kuid siiski hästi toimiv kapitalismikriitika, mis toob lähemale elust võõrandumise karme allhoovusi. See, mis kaubaks läheb, pole kaugeltki enam produkt poeletil, seda on ka elustiil, mõttemaailm, ideoloogia jms. Nagu reklaamigurud ütlevad: enam ei reklaamita Coca-Colat kui janukustutajat, vaid kui üht cool’i eluviisi koostisosa.

Leiab ilu lihtsusest

Tsükkel „Hingamisest” on üdini sümbolistlik, sest kätkeb nii kõige algust, kestvust kui ka lõppu. „Lapse hingamine on nii nõrk – /.../ ainult tegelikult ei ole see nali/ see on surm”, kontrastid ja petlikkus, argisus ja erilisus, sest kõigil on vaja „hingata et elada/ õhk, hapnik,/ täitmas iga tühimiku /ajus, kopsudes/ ja veres”. Need tekstid on rajatud lihtsale sümbolile, kuid mõjuvad oma kergelt üledramatiseeritud võtmes võimsate löökidena.

Leidub ka luuletusi, mille kavatsus ja toon on elumuresid parodiseeriv, unistusi ja soove pilkav. Teksti vaba kulgemine ähmastab ka luule kui žanri kohalolu, paljud tekstid kalduvad pigem päevikulaadseks märkmekirjanduseks kui rangepiiriliseks luuleks. Kohatised sisumuutused ja järsud üleminekud loovad põneva ja ettearvamatu tekstitulva, milles vahelduvad minevikumälestused, lootused, ängid – kõik üsna segi paisatult, otsimas tervikut. Nii mõneski luuletuses jääb see tervik tekkimata, osalt rütmilise kaose ja häguse/hoomamatu sisu tõttu, kuid osalt ka tihedalt täis tikitud tähendusloori tõttu.

Kuna tegemist on naisautoriga, siis puudutab kogu ka naise kui lapsevanema taaka ja sisaldab teatavat torget või ka etteheidet vastassugupoole pihta. Laiemas perspektiivis võib selle tasandi üle kanda ka Kätlin Kaldmaa teistele luuletekstidele, milles visandub teatav iroonia meie unelmate ja soovide suhtes, näiteks luuletus „Tahavad” (lk 37). Ilu ja poeesiat leiab autor ka lihtsates asjades nagu kohal-olu sügises või unenäomaastikud.

Kokkuvõttes jääb luulekogus kajama terav taju nii ümbritseva sootsiumi kui ka looduse suhtes. Võrdlused ja metafoorid on omal kohal, kuni nad ei lämmata delikaatset sisu. Teatav hooletus ja vabamäng annab huvitavaid pooltoone, kuid jätab ka paljud uksed suletuks.

„Nägemata ilmad”

Kätlin Kaldmaa

NyNorden