Naine, kes ei vaadanud tagasi

20. sajandi kunsti­lukku kuulub ka Gala Dalí, kes küll ise mi­dagi ei maa­­linud ega kirjutanud.

 Pärast Nobeli preemia andmist Jean-Marie Gustave Le Cléziole hakkasid Eestimaa lugejannad riiuleilt otsima tema raamatut „Diego ja Frida”, mis räägib Mehhiko kunstnike Frieda Kahlo ja Diego Riviera armuloost. Peab aga ütlema, et samuti prantsuse keelest värskelt tõlgitud Dominique Bona raamat Paul Eluard’i ja Salvador Dalí naisest Galast pole sugugi vähem värvikas teos.

Naine, keda kogu maailm sai tundma Gala Dalí nime all, sün­dis ilma kui Jelena Djakonova. Ta oli – vastupidiselt ülilevinud tõl­gendusele, mis jõudis lipsata isegi 25. oktoobri Päevalehte – mitte vene-juudi päritolu, vaid venelanna, kelle elu esimesed kümme aastad möödusid Tatarimaa pealinnas Kaasanis. „Ma pole muud kui üks väike vene talunaine,” armastanud Gala vanuigi rääkida.

Muusa ja meedium

Isa poolt juut oli Gala ema teine abikaasa, Moskva advokaat Dmitri Gomberg. Gala oli oma kasuisa lemmik, ta sai oma aja kohta korraliku gümnaasiumihariduse ja sõbrustas koolis Anastassia Tsvetajevaga, kuulsa poetessi Marina Tsvetajeva noorema õega. Kuid seitsmeteist­kümneselt avastati Galal tuberkuloos, mis tookord tähendas sageli surmaotsust. Nooruke Gala saadeti Šveitsi mäestikusanatooriumi, kus tal õnnestus aasta jooksul nii terveneda kui ka ära võluda sanatooriumi ainuke meespatsient. Pariisi kinnisvaraärimehe poeg Eugène Grindel unistas isa eest salaja luuletaja-ametist, ja Gala oli nendes unistustes talle igati toeks. Muusana.

Pärast tervekssaamist sõitsid noored kumbki oma koju, kuid Gala ilmutas oma vanuse kohta erakordset sihikindlust. Vaatamata mõlema perekonna vastuseisule ja 1914. aastal alanud Esimesele maailmasõjale õn­nes­tus tal pääseda üle rindejoone Prantsusmaale oma tulevase abikaasa, luuletaja Paul Éluard’i juurde. Venemaa peatükk tema elus oli lõppenud ja Gala ei vaadanud kunagi tagasi.

Dominque Bona biograafia kirjeldabki naist, kes tagasi ei vaata. Noorest Galast võib väliselt jääda mulje kui jõukast kodanlasenaisest, kes elab oma roosidesse uppunud aiaga majas – nii kirjeldab teda 1927. aastal külastanud Anastassia Tsvetajeva. Tegelikult aga pakkusid Gala armulood ja tema abikaasa üüratu sallivus Éluard’i sürrealistidest sõpradele piisavalt kõ­ne­ainet. Kas või saksa maalikunstniku Max Ernstiga seotud lugu, mille tagajärjel moodustus mé­na­ge à trois, haavatud hingeeluga Éluard põgenes Tahitile ja Gala käis teda koos Maxiga ära toomas. „Éluard mitte üksnes ei talu Gala paralleelseid armusuhteid, ta õhutab naist isegi takka,“ kommenteerib biograaf.

Kui Éluard’id 1929. aasta augustis Kataloonias Cadaquési kalurikülas Salvador Dalíd kohtasid, ei osanud Paul midagi kahtlustada. Ta nägi imelikku juttu ajavas kunstnikus vaid oma naise järjekordset kapriisi. Kuid Gala otsustas tõsimeeli veel kord otsast alata.

Gala-monograafia on kirjutatud hoogsas tempos, suurepärase stiili ja vaevuaimatava muigega. Rohkeid armuromaane kirjeldades ei suuda Bona küll avada selle salatseva naise hinge­elu, kuid „kahepealise hüd­ra” rikkaks ja kuulsaks saamise valem on kirja pandud täie täpsusega: „Gala teenib mehe huve niivõrd, kuivõrd need huvid on ka Gala huvid. Kui Dalí räägib ja maalib, siis räägib ja maalib ta ka naise eest, ja märksa paremini, kui Gala ise oleks võimeline. /---/ Aeg ei nürista tema energiat ega valvsust. See ei vähenda ka tema usku. Gala ei ole ilmselt tavaline muusa: ta on ka meedium.”

Keda Dalí värvikas isik rohkem huvitab, soovitaksin lugeda ka „Geeniuse päevikut” (Kunst 1999) ja Ruth Brandoni „Sür­reaal­seid elusid” (Varrak 2002).

Gala. Dalí võimukas muusa

Dominique Bona

Kunst