2014. aasta filmis kehastas Emma Bovaryd Austraalia päritolu näitlejanna Mia Wasikowska. kaader filmist
Kui Emma abiellub külaarst Charles Bovaryga, arvab ta, et nüüd algab tõeline elu koos kõige sellega, mida ta on kujutlenud ja igatsenud. Ent elu provintsis ei ole pooltki nii romantiline, kui ta ette kujutas. Tõtt-öelda on see suisa igav ja üksluine. Emma, keda tõmbab millegi enama, millegi suurejoonelisema ja glamuursema poole, tunneb end peagi rõhutult ja õnnetult. Charles on küll korralik ja kombekas, ent mitte eriti huvitav mees, kes ei pööra naisele kuigi palju tähelepanu. Nii jääb Emma omaette ja peab ise endale tegevust otsima.
kaader filmist

Ei lähe kaua, kui Emma haarab suurema tüki, kui ta süüa suudab – kuigi ta sellest esialgu aru ei saa –, ja hakkab võlgu ostma nii kleite kui ka mööblit, püüdes millessegi valada oma janu suursuguse suurilmaelu järele. Kuigi ta püüab ka abikaasat uhkema elu poole suunata, ei saa sellest asja. Emmal puudub arusaam maailmast, kuhu ta on sattunud, ja sellega kaasnevatest ohtudest. Peale kõige muu kohtab Emma noort advokaati Léoni ja kohalikku mõisaomanikust poissmeest Rodolphe’i, kellelt loodab leida seda, mida kodu ei paku – sedasorti romantilist armastust ja kirge, millest raamatuis kirjutatakse.

Pariis jääb unistuseks

Kuigi armastus ja selle otsingud on romaanis tähtsal kohal, on kriitikud „Madame Bovaryd” nimetanud suisa antiromantiliseks romaaniks. See on küüniline ja realistlik, sageli karmgi. Emma kõigub masenduse ja armujoovastuse vahel, lükkab ja tõmbab inimesi ning nemad teda. Ometi ei saa seda talle ette heita, vähemalt mitte täielikult. Tänapäeval on raske mõista maailma, kus vastne abielunaine kolib mehe juurde sisse ja seal peab ta siis elama – tõenäoliselt elu lõpuni. Kui talunaistel on kahtlemata tööd küllaga, siis pisut kõrgema klassi naisel nagu Emma on kohustusi ja aja veetmise võimalusi vähe. Kuigi Emma saab romaani käigus lapse, on isegi tema roll Emma elus väike, sest last hoiavad ammed ja kasvatajad.

„Madame Bovaryd” on nimetanud antiromantiliseks romaaniks. See on küüniline ja realistlik.

Ka raamatud ei kergenda Emma olukorda, vaid tekitavad temas veelgi suuremat iha teistsuguse elu järele kui see, mis on talle määratud. Proua Bovary õnnetuse peamine põhjus on see, et ta ei oota elult mitte seda, mida ta tõesti saada võiks, vaid seda, mida tõotavad kirjanikud, luuletajad ja kunstnikud. Kuigi lugeja võib Emmale ette heita, et too püüab niivõrd meeleheitlikult midagi kättesaamatut, saab seda ometi mõista. Ühtib see ju ka praegu valitseva meelelaadiga: „Püüa oma unistusi, kõik on võimalik!” Paraku pole Emma Bovary ajal isegi näivust, et kõik võimalik oleks. Pariis jääb igaveseks unistuseks, kuigi nende koduküla ei asu sealt kaugel.

„Madame Bovary” ilmus 1857. aastal ning on Flauberti tuntuim teos ja esimene väljaantud romaan. Kohe pärast ilmumist tekitas see omas ajas suurt vastukaja: kirjanik võeti vastutusele avaliku kõlbluse ja religiooni solvamise pärast. Kõik kirjandusinimesed olid Flauberti poolt ja tema eest astusid välja ka naised eesotsas keisrinnaga. Prokuröri taunimisest hoolimata jõudis kohtuotsus siiski kompromissini ja autor mõisteti õigeks isegi kohtukulusid välja nõudmata. Praegu ei ole raamatus enam midagi skandaalset, ent tol ajal oli Emma Bovary ja tema armukeste kujutamine erakordselt realistlik, nii et kirjanikule heideti ette, et ta ei pidanud kirjasõnas piisavalt karskust ega puhtust. Seegi annab mõista, milline oli maailm, kus Emma Bovary oma traagilist elu elas.
kaader filmist