Naine, kes päästis Lolita leekidest
##Seejärel haaras ta lõpetamata käsikirja täiskirjutatud lehed ja asus neid ükshaaval leekidesse pilduma. Pooliku romaani päästis tuleroast kirjaniku naine Vera, kes õuduses õue tormas, paljakäsi tulle sööstis ja kõik, mis võimalik, tünnist uuesti välja tõi. “Käi minema!” käratas ta oma mehele, kui too protestida kavatses, samal ajal hõõguvatel lehtedel trampides, et tuld kustutada. “Seda on vaja säilitada.”
Õppis ära lumerookimise
Vera, kes korjas vanadesse kingakarpidesse iga viimase kui Vladimiri poolelijäänud paberi, teadis, mis ta teeb. Ta teadis, et “Lolitas” on peidus viitsütikuga pomm, mis tulevikus saab kõigutama ameerika ühiskonna väljakujunenud tabusid. Ta teadis ka seda, et oma abikaasa kirjanikutegevus oli ainuke võimalus pääseda teatud finantsraskustest, millega eksiilis elavad Nabokovid olid sunnitud leppima. Vera Nabokova oli oma abikaasa kõige andunum lugeja. Tema, sündinud kosmopoliitse juudi perekonna luksuses, õppis Ameerikas ära autojuhtimise, pakkide tassimise ja isegi lumerookimise. Ta kirjutas valmis mehe loengud ja käis neid alati kuulamas. Ta parandas tema üliõpilaste eksamitööd, tippis kirjutusmasinasse käsikirju, vastas kirjastajate ja sugulaste kirjadele. Ta vastas ka telefonikõnedele. Nabokov ei tulnud ligigi.
Viiskümmend aastat hiljem kirjutas Stacy Shiff autobiograafia “Vera. Mrs. Vladimir Nabokov” mis pälvis 2000. aastal Pulitzeri auhinna. Eesti lugejale meenutab raamatu nimitegelane kõvasti Elo Tuglast – seesama aristokraatlik olek, terav keel, lai silmaring ja lõputu andumus ühele eesmärgile. Tuglas mõistagi Nabokovit ei meenuta.
“Lolitaga” on seotud mitmeid legende, mida Nabokov ise nähtavasti mõnuga levitas. Ühe levinud legendi järgi olevat näiteks keegi kirjastaja pakkunud, et tüdruku asemel oleks poiss, Humbert Humbertist aga saanuks ameerika talumees. Stacy Shiff väidab, et seda ettepanekut ei ole üheski kirjavahetuses mainitud. Küll aga olevat üks Nabokovi uitmõtteid olnud kirjutada romaan siiami kaksikutest, kes teineteist kirglikult armastavad.
Tänavu kevadel avaldas Saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung mahuka artiklite seeria, milles püstitati versioon, et Nabokov on oma kõmuromaani kirjutamisel innustust saanud vähetuntud saksa kirjaniku Heinz von Lichbergi 1916. aastal ilmunud jutust “Lolita”. Venelased, eesotsas Nabokovi poja Dmitriga, vaidlesid mõistagi vastu. See aga ei kummuta nende lugude hämmastavat sarnasust, mille kohta huviline võib lugeda 10. mail ilmuvast Arkaadia eriväljaandest.
Selle kohta, kust “Lolita” motiiv alguse sai, on käibel mitmeid versioone. Täpsemalt on teada romaani valmimise aeg. Shiffi järgi ilmus esimene teade romaani valmimisest Vera kirjavahetusse novembris 1953. Esialgu oli Nabokovil plaanis, et romaan ilmuks pseudonüümi Humbert Humbert all. Paraku lükkasid viis ameerika kirjastust romaani tagasi kui siivutu, moraalilageda ja jultunud etteaste. Et romaani ei tohiks avaldada, arvas ka enamus Nabokovite ameerika sõpru. Pealegi oleks see võinud maksta talle töökoha ülikoolis.
Lõpuks õnnestus Veral agendi abiga leida Prantsusmaal kirjastus Olympia Press, mis andis välja selliseid teoseid nagu “Kättemaksuinglid” või “Prostituudi memuaarid”. Nabokov, kellele nähtavasti tundus, et kõmu Euroopas välja antud romaanist USA-sse ei jõua, soostus raamatu avaldama oma nime all. Kõmu suhtes ta eksis, raamat ilmus septembris 1955 ja juba jõulude ajal nimetas kirjanik Graham Greene The Sunday Times’is selle üheks kolmest aasta tippromaanist, samal ajal kui Harvey Birght raamatu paar kuud hiljem The New York Times Book Review’s maatasa tegi, nimetades seda “puhtaks pornograafiaks”. Järgnenud rünnakud otsustasidki raamatu saatuse – kui miski niivõrd vastakaid arvamusi tekitab, kikitavad kirjastajad kõrvu.
Teine “kingitus” oli, et romaan keelati Prantsuse valitsuse poolt ära. Järgnes kohtuprotsess, “Lolita” lubati, ja keelati siis jälle. Läks veel veidi aega, ja juba vaidles Inglismaa valitsus selle üle, kas tohib “Lolitat” levitada Suurbritannias. USA-s ilmus romaan 18. augustil 1958. Kahe nädala pärast pääses see raamatumüügi edetabelitesse. Kolme nädala jooksul jõudis raamatu trükiarv juba 100 000 eksemplarini, mis oli suurem kui seni Nabokovi kirjutatud teoste trükiarv, ja pealegi tulemus, mis esimesena suutis korrata Margaret Mitchelli romaani “Tuulest viidud” edu. Ameerikas polnud ajalehte, mis “Lolitast” ei kirjutanud.
Viha kolme arsti vastu
Konkurentsi pakkus teise suure venelase Boriss Pasternaki “Doktor Zivago”, mis USA-s ilmus kaks kuud pärast “Lolitat”. Seega polnud ime, miks Nabokovid seda romaani ei sallinud, pidades Pasternakki isegi salakommunistiks. “Ma ei kannata kolme arsti – doktor Freudi, doktor Tšehhovit ja doktor Zivagot,” tavatses öelda kirjanik. Materiaalses plaanis oli “Lolita” kahtlemata tulusam ettevõtmine. Kui Pasternakile tõi romaan Nobeli preemia (millest ta lahti ütles), siis Nabokov sai lahti alatisest majanduslikust kitsikusest. Vera ei pidanud enam kunagi parandama tudengite eksamitöid. Üliõpilasi asendas kirjastajate, tõlkijate ja ajakirjanike arvukas armaada.
Õige varsti pärast seda müüdi “Lolita” ekraniseerimisõigused Stanley Kubrickule ja James Harrisele 150 000 dollari eest. See summa ületas 17-kordselt Vladimir Nabokovi kirjandusprofessori aastapalga. 1962. aastal valmis ka Kubricku film. Uus filmiversioon “Lolitast” valmis 1997. aastal, lavastajaks Adrian Lyne.
“20. sajandi kirjanduslugu” (Varrak, 2001) kinnitab, et Nabokovi kuulsus on pidevalt kasvanud: “Väheseid kirjanikke on nende elegantse ja mängleva stiili pärast nii sügavalt imetletud.” Eesti keeles on ilmunud Nabokovilt viis romaani, neist enamik Rein Saluri tõlkes. Maakeelde ümberpanekut vääriks ka Stacy Shiffi vaimukas biograafia.
