Airi-Alina Allaste Rauno Volmar

 Lilith oli tulest ja Aadam loodi savist. Aadamat tõmbas vastupandamatult tule poole ning ta ihaldas ja jälitas Lilithit. Lilith küll õnnistas teda oma kallistustega, kuid hõljus siis narritades taas eemale. Aadam jäi temast alati pisut kaugele ja siis, ühel päeval, nägi Aadam oma armastatut Saatana embuses. Kui Jumal nägi Aadama suurt kurvastust, hakkas tal temast kahju ja ta lõi talle uue naise Eeva, kelle loomuses Aadama küljeluust looduna oli kuuluda mehele. Ta oli malbe, hoolitsev ja austav ning tasahilju Aadama kaotusvalu kustus ja ta hakkas armastama oma truud Eevat.
See on üks tuhandetest Lilithiga seotud müütide kirjanduslikest versioonidest. Siin toodud kujul tulest, aga müütides sagedamini tuulest Lilithi kuju on esitatud mitmeti. Positiivsete tõlgenduste valguses käsitletakse tema seksuaalsust ja vabadust kui ürgse naiseliku jõu allikat, mis on sütitajaks nii elus kui ka loomingus. Näiteks Sumeri müütides oli ta algselt naiselikkuse ja laste sünnitamise jumalanna. Patriarhaalsuse võidukäiguga muutub Lilith deemonlikuks. Negatiivseid konnotatsioone omistatakse pigem Lilithile kui mehe partnerile ning need keskenduvad tema liiderlikkusele ja saatanlikku päritolu lõbujanule. Lilith on siis ilus, aga kuri deemon. Araabia müütides varastab ja tapab ta lapsi ning lääne müstikas kasutab „püha vaimu” väge hämaratel eesmärkidel. Ta on egoistlik libu, kes ei saa kogeda armastuse õnne ega emarõõmu. Tõeline naine on mehele pühenduv Eeva. Seda müüti võiks tinglikult pidada vastandlike naisetüüpide eristuseks, mida saab suhestada paljude naisekuvanditega.
Spekulatiivselt teemat edasi arendades võiks Lilithit seostada femme fatale’i naisetüübiga – olulise arhetüübiga kunstis ja kirjanduses. Talle omistatakse kohati üleinimlikke võimeid ja käsitletakse vampiiri või deemonina. Tegemist on naisega, kes suudab soovi korral mehe võrgutada ja naiselikke võlusid kasutades enesele allutada. Selline naisetüüp esindab võimu võimalust patriarhaalses kultuuris, kus naise ühiskondlik eneseteostus oli mehe abita kas võimatu või väga raske. Deemonlikud sugemed temas on samuti seletatavad hirmuga traditsioonilisest naiserollist kõrvale kaldumise ees.
Sa pead valima!
Tänapäeva võimukas naisetüüp, keda võib hea tahtmise juures osalt seostada eelmisega, on karjäärile orienteeritud bitch. Väljend, mis varem seostus pigem norme murdva seksuaalkäitumisega, on algsest tähendusest kaugenenud ja viitab eelkõige läbilöögivõimele ja võimuihale. See võiks teda ühendada kirjandusliku femme fatale’iga, aga enese realiseerimise vahendid on ühiskonna muutumisega mitmekesistunud. Bitch on stereotüüpselt ilus, osav, julm ja enesekeskne. Ta kasutab oma välimust, teravat mõistust ja vajaduse korral ka teravaid küünarnukke, et ühiskonnas edukalt läbi lüüa, tallates üle nõrgematest ja võrgutades tugevamad isased. Kuigi ka Eestis omandavad karjäärinaised kohati südametu ja negatiivse kuvandi, ei ole ta etableerunud ühiskonna avalikus teadvuses omandanud tüübina olulist rolli.
Klassikalised vastandlikud naisetüübid on madonna ja hoor: kui naine ei mahu pühaliku, puhta ja neitsiliku kuvandi alla, on ta järelikult räpane. Popkultuuris on selgelt esile tulnud tütarlapse seksuaalsusele konstrueeritud bipolaarsed tüübid. „Kes sa siis olla tahad? Nice girl või cunt? Sa ei saa olla mõlemat, vaid pead valima,” ütleb John Travolta filmis „Saturday Night Fever” naissoost tegelasele. Muusika- ja stiilikesksetes subkultuurides on tüdrukute valikuks sageli olnud esimesele nimetatule vastav sõbratari või teisega seostuv litsaka tüdruku, groupie roll. Tänapäevane naisekäsitlus ei ole alati enam nii kitsalt piiritletud. Võiks öelda, et jaotus „korralikuks” ja negatiivse konnotatsiooniga „kergemeelseks” tüdrukuks hakkab hajuma. Ka Eesti noorema põlvkonna avangardistlikus (underground-) kultuuris on poiste unistuste tüdrukuks stereotüüpselt pigem psychobitch – irratsionaalne, enesekeskne, metsikute eluviisidega tütarlaps, keda armastatakse tema meeletuse pärast. Malbe, heegeldav ja kodus kokkav sõbratar on jäänud vähemalt underground scene’i ringkondades pigem ebahuvitavaks ja vähe atraktiivseks. Samal ajal on soorollid ja ootused peavoolu popkultuuris osalevate tütarlaste (näiteks poplauljate) puhul püsinud pigem konservatiivsed ja üleastumistega võib kaasneda kahtlane maine.
Beibe nõrkus ja ema jõud
Eesti ühiskonnas levinumad naiselikkuse tüübid on ka laiemalt pigem traditsioonilised. Vulgaarsotsioloogiliselt ja lihtsustatult võiks neid jagada kaheks. Esiteks naine kui beibe: eelkõige õrn ja habras seksuaalobjekt, keda mees ihkab omada, hoida ja hellitada. Tema peamine olemus on olla ilus, ihaldusväärne ja sulnilt erootiline: panna mees end armastama ja enese eest hoolt kandma. Sellist naiselikkuse tüüpi toetavad ja harivad naisteajakirjad, mis õpetavad, kuidas teha meest õnnelikuks, ja jagavad näpunäiteid vooditrikkideks, et „mees ei raatsiks sust enam lahti lasta”. Ühiskondlik suhtumine sellisesse naisetüüpi sisaldab negatiivset varjundit: peaasjalikult seksuaalsusele tuginev identiteet loob assotsiatsioone enesemüümise ja parasiteerimisega. Sageli hakkavad toimima ka arhailised stereotüübid – ilus naine on kindlasti rumal – ja beibe tüüpi naisi käsitatakse mehele alluvate seksinukkudena.
Teine, Eestis esimesest tüübist hoopis vähem avalikku tähelepanu saanud, kuid igapäevaelus ilmselt levinum naisetüüp on naine kui ema. Ma ei pea siin silmas otseses mõttes laste olemasolu, vaid pigem sotsiaalset emadust – emotsionaalselt jõulist naisetüüpi, kes on hoolitsevaks toeks nii oma lastele, mehele kui ka vajaduse korral näiteks kolleegidele. Selline naine on „tugistruktuur”, tänu kellele igasugune süsteem toimib, aga kes ise jääb sealjuures valdavalt nähtamatuks. Ta korraldab perekonna elu, tegeleb lastega ja toetab oma abikaasat. Töösfääris on ta sageli assistent, kes hoiab direktori varjus üleval organisatsiooni tegevust ja suhteid. Tal on lähedal seisvatele inimestele tavaliselt väga suur mõju, aga tema roll on laiemale ringile tundmata ja tunnustamata. Tema tegelikku panust teab vaid abikaasa või ülemus, kellele langeb selle eest avalik aupaiste. Mõlema tüübi puhul on tegemist teatavas mõttes mehe atribuudiga, keda eristab peamiselt see, et esimene annab end mehele hoolitseda ja teine pühendub tema eest hoolitsemisele.
Muidugi on Eestis aina rohkem naissoost inimesi, kes kummagi tüübi alla ei kuulu ja kes realiseerivad end eelkõige isiksusena ja mitte ainult traditsioonilises mõttes naisena. Samal ajal ei seostu eneseteostus ja ühiskondlik aktiivsus Eesti ühiskonnas vähemalt keskealise ja vanema põlvkonna seas siiani enamasti naiselikkusega ja seda peetakse mehelikkuse näitajaks.