Vanemuise suures majas esietendub homme eesti teatriaasta ühe suurejoonelisema ettevõtmisena Mikk Mikiveri lavaversioon Lev Tolstoi suurromaanist "Sõ-da ja rahu".

Eesti teatrisse jõuab see maailmakirjanduse tähtteos esmakordselt, astudes võrdluspilti kuulsate 1960. aastate filmivariantidega. Ameeriklaste "Sõda ja rahu" ilmestas Audrey Hepburne i habras Natasha, venelaste filmi seevastu panoraamsed sõjastseenid ning Tihhonov ja Bondartshuk.

Vanemuise lavastusel on oma pilgupüüdjad. Vana vürst Bolkonskit kehastab vürst Peeter Volkonski. "Tolstoi muutis lihtsalt esitähe ära," ütles Volkonski. "Jasnaja Poljana oli tegelikult Volkonskite mõis. Vanas vürst Bolkonskis on jooni Tolstoi vanaisast ema poolt. Andrei on vürst Nikolai Grigorjevitsh Volkonski, Tolstoi ema vennapoja, prototüüp."

Tõeotsija Pierre Bezuhhovi rollis on Mikiveril eesti tõeotsijast laulja Tõnis Mägi. "Mind huvitab Pierre i juures kõige rohkem see vabamüürlusevärk. Mäletan Tolstoi romaanist kõige rohkem seda, kuidas Pierre vabamüürlaste hulka vastu võeti, kõiki neid rituaale," tunnistas Mägi.

Tolstoi suurromaani kirjutas kolmetunniseks lavalooks Mikiver ise. Saksamaalt Vanemuisesse toodud valmisstsenaariumi pidas ta liiga õpetavaks ja ähvardavaks.

"Sõda ja rahu" on teatris rohkem ikka eesti asja ja peenpsühholoogilise dramaturgia rida ajanud Mikiveri puhul üsna ootamatu valik.

Sõja-anatoomia kõrval huvitab Mikiveri mõistagi tema lavastuste püsiteema. "Mind huvitab rohkem inimeste maailm, rahu võimalused selles. Sisemaailma tungid, nende rahustamine ja rahuldamine," ütles la-vastaja. Ehk nagu vana vürst räägib oma pojale, kui see on omadega puntras: otsi iseendast, lahendus on sinus.

"Tolstoi arvab, et juhus mängib nii üksikisiku kui ka riikide elus suurt rolli ja selleks peab inimese sisemaailm olema korrastatud," selgitas Mikiver, kes ise osaleb lavastuses jutustaja rollis.

Draamateatrist teevad lavastuses kaasa Elina Reinold Andrei õe Marja Bolkonskajana ja Sulev Teppart Anatole Kuraginina. Mängib suur osa Vanemuise trupist: Jüri Lumiste (Andrei Bolkonski), Marika Barabanshtshikova (Liisa Bolkonskaja), Karin Tammaru (Natasha), Külliki Saldre (krahvinna Rostova), Riho Kütsar (Nikolai Rostov), Andres Dvinjaninov (Dolohhov), Ao Peep (Vassili Denissov), Helena Merzin (Helene), Raivo Adlas (tsaar Aleksander), Lembit Eelmäe (Mihhail Kutuzov), ooperilaulja Jaan Willem Sibul (Napoleon Bonaparte) jt.

Lava kujundas Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik on Mare Raidma ja valguskujundus on Tõnu Eimralt. Muusikalised kujundajad on Mihkel Kütson ja Peeter Volkonski. Vanemuise Süm-foonikute kammerkoosseisu esituses kõlab lavastuses Glinka, Rimski-Korsakovi, Beethoveni ja Mozarti muusika. Dirigent on Mihkel Kütson. Osaleb ka Vanemuise balletitrupp, mille liikumise seadis Oleg Titov.

Tolstoi "Sõda ja rahu" eesti moodi

1. Mis on lavastuse põhitelg, mis puudutab, mis on tähtis?

2. Kas mahukat "Sõda ja rahu" on võimalik oluliste kadudeta lavale tuua?

3. Linnateatris triumfeerivad Tshehhov ja Dostojevski, on see slavofiilsuse pealetung eesti teatris?

4. Kui eestlane mängib venelast, kas siis puudutus vene hingega tekib?

Peeter Volkonski, vana vürst Bolkonski

1. Eks see ole vast ikka vana ja uue võitlus. Konflikt ja kummaline paratamatus, et vana asemele, tahame või mitte, tuleb uus, aga kas see uus ka parem on, see ei ole alati kindel.

3. Eks angloameerika näidendite uputus hakkab ära ka tüütama. Viimasel ajal on hakatudki rohkem klassikat tegema – Shakespeare i, Moliere i jt.

4. Ega venelast saa mängida, inimest saab.

Karin Tammaru, vürstitar Natasha Rostova

1. Võimalus, et kahe inimese teed, mis võiks kokku saada ja koos edasi minna, lähevad teineteise kõrval, paralleelselt. Mind isiklikult puudutab see võimalus, mis on käest läinud, ka tegelikes inimsuhetes.

2. Lavastus peabki olema kontsentreeritum. Kui lavastaja leiab kindla liini, mida mööda minna, siis publikule on see isegi kergem jälgida.

4. Mikiver polegi rõhutanud seda, et tuleks mängida miskitmoodi "venelikult", ta rõhub rohkem inimsuhetele. Ma arvan, et selleks, et mängida tõelist venelast, peaks vist kogu aeg nende keskel elama või olema ise venelane, muidu võib see püüe muutuda koomiliseks.

Jüri Lumiste, Andrei Bolkonski

1. Üks liin lavastuses jookseb inimese isiklikul pinnal. Mind on hakanud huvitama rohkem see, millega Tolstoi tegeles romaani lõpuosas: kas sõdimine on tõesti inimese bioloogiline pärisosa?

Möödunud sajandi keskel otsustati Venemaa saatus ära. Prantsuse revolutsioonist, kui Napoleon võimule tuli, dekabristide ülestõusu mahasurumiseni oli aeg, kus Venemaal oli veel lootust. Ka "Sõjas ja ra-

hus" on vastandatud kaks põlvkonda. Vana Bolkonski kaitseb vana aristokraatlikku Venet, traditsioone. Noored – Andrei, Natasha, Pierre, saavad aru, et revolutsioonile ei saa kätt ette panna, et midagi uut peab tulema. Andrei loodab reformidele, ta usub, et Venemaa pöörab teelt revolutsioonita, aga sellest ei tule midagi välja – ei siis ega hiljemgi.

2. Paljud liinid on kõrvale jäetud, kuid kõik olulised küsimused-käigud on sees.

3. Vene kirjandus on hinnatud kultuursete inimeste hulgas üle maailma, Läänes võib-olla isegi rohkem kui Venemaal. Ehk on vene temperament, see vene mudel hea katseklaas, milles kogu maailma vaadelda. Hingestatust ja lõpuniminekut on venelastel tunduvalt rohkem kui ameerika ja inglise romaanides-näidendites, kus suhe toimuvasse on külmem, kainem ja distantseeritum.

4. Ega see vene hinge puudutus kahju meile tee, kokkupuude vene hinge suuruse ja laiema joonega on küll olemas.