Enne kolmanda Narnia-filmi tulekut levis Hollywoodist uudiseid, et filmi tootjad on pärast 2008. aastal tulnud „Narnia kroonikate. Prints Caspiani” mõningast ebaedu tagasi tõmbunud ja teinud filmi odavamalt, „kõigest” 145 miljoni dollariga. Võib-olla ongi kolmandas osas vähem eriefekte ja uhket arvutigraafikat. Film ise vaevalt et halvem on.

C. S. Lewise muinasjutumaailm on selles nii nagu varasemateski osades täiesti olemas ja mõnusalt nauditav.

Narnia-lugude kolmas film on eelmistega võrreldes vahest selgemini suunatud laste siht-grupile. Väga hästi on arendatud just lastest peategelaste karakterid, varasematestki Narnia-lugudest tuttavad Lucy (Georgie Henley) ja Edmund (Skandar Keynes), kellele lisandub seekord nende nõbu Eustace (Will Poulter). Kõigil neil on filmis oma karakteri areng ja pisike draama.

Ka tõsistest asjadest

Kuna kolmas Narnia-film püüab olla eelkõige lastefilm, tähendab see enamasti, et kinno minnakse kogu perega. Eelmised osad olid veidi pretensioonikamad, aga ei õigustanud end täielikult. C. S. Lewis pole siiski Tolkien, kuigi ka tema räägib oma Narnia-teostes tõsistest asjadest, nagu brittide võitlusest Teises maailmasõjas ja temagi loomingus on rohkesti allegooriat.

Aga heas lastele mõeldud kunstis pole iseenesest midagi halba ja kui Narnia-teemal valmib midagi, mis on eelkõige hea lastefilm, siis on seegi väärt sündmus.

Olgu öeldud, et vaprate laste ja prints Caspiani (Ben Barnes) võitlust enamasti salakavala uduna ilmuva needusega pole täiskasvanutelgi mage vaadata. James Bondi kaadrisse sättinud Michael Apted on seiklusliku loo kokkupanijana ennegi meister olnud ja põnevust on filmis „Narnia kroonikad. Koiduränduri teekond” küllaga.

Narnia-lugude kolmas film jookseb kinodes moodsal moel kolmemõõtmelisena.