Narva peaarhitekt: otsime linnana alles oma identiteeti
Istume Narva Vaba Lava fuajees. Kas selle hoone ehitamine endisesse Baltijetsi tehasesse on linna jaoks sisuline või arhitektuuriline lisandus?
Alustame sellest, et Narvas ei olnud teatrihoonet. Säärast nähtust nagu black box polnud siiani olemas, kõige enam sarnanes sellega ehk mõni koolivõimla. Selles mõttes on Narva lisandunud üks ruumitüüp ja see on oluline. Uued ruumitüübid võimaldavad uusi tegevusi ja loominguks mõeldud ruumid võimaldavad loomingulist tegevust – Narva-laadses linnas on see võtmetähtsusega. Ausalt öeldes ei ole ma kuigi suur teatriskäija ega oska kommenteerida, milline on seni olnud teatrielu kvaliteet, aga Narva Vaba Lava avanädala sündmusi vaadates olen veendunud, et midagi sellist ei ole siin varem olnud.
Kõrvaltvaatajal on jäänud mulje, et kohalik kogukond kipub olema pigem uute asjade vastu ja vähem millegi poolt.
Tõesti, Narvas on ajalooliselt nii, et inimesed on pigem vastu ja tulevad asjadega kaasa väga ettevaatlikult. Samal ajal on narvakad väga lahked ja abivalmis, nii et see on Narva paradoks. Kui Narva kolledž ehitati, olid paljud sellele vastu. Samuti oli Narva linnuse rekonstrueerimisega, millele linnaelanikud reageerisid meeleolu „päästke linnus!” kandvate mõtetega. Kui pikka aega on elatud kapseldunult, siis loomulikult tekitab iga uus asi vastuseisu. Areng peab toimuma, see on normaalne, see ongi elu. Siis hakatakse arutama: kui areng toimub paratamatult, siis kuidas me seda juhime? Kas ehitame kahesuunalise tee või teeme ühe suuna asemele laiemad kõnni- ja rattateed nagu Telliskivis ja Kalamajas? Aga kui Narva tekib järsku kolledž, mis on Eesti ja Euroopa mõistes vägagi kontseptuaalse vormiga tippteos, siis tekib ikka küsimus: što eto? Arvan, et inimesed on hakanud arengut võtma kui normaalsust ja see on väga oluline.
Uute hoonete ehitamise sagenemisega on vastuseis vähenenud, muutusi aktsepteeritakse rohkem. Ma ei tea, kas Narva Vaba Lava võetakse siin omaks, aga vähemasti avanädala programm on tundlik. See on just piiri peal, tegemist ei ole paduväljakutsega kultuurihuvilisele, ent see ei ole ka turvatsoonis. Põhiline on, kuidas kohalikku kogukonda kaasata. Olen Kristiina Reidolviga (Vaba Lava tegevjuht – toim) rääkinud ja neil on küllaga plaane. Kristiina tegi kultuuripealinna arutelul esitluse, see tundus läbimõeldud ja professionaalne. Mul on hea meel ka selle üle, et siinse maja juht on Anželika (Shticalov – toim), kes on kohalik. Narvas see loeb. Eks see tegelikult loe muidugi igas linnas, mis on Tallinnast väiksem.
Suve lõpul korraldati siin linnalabor „NARVA – DETROIT: Postindustriaalsed piirilinnad – kuhu edasi?”, kus arutleti Detroidi ja Narva paralleelide üle. Detroit näib olevat leidnud oma uue identiteedi ja töötab sellega. Kuidas on Narvaga?
Narvas alles otsime linnana oma identiteeti. Selle juures on suureks abiks kultuuripealinnaks kandideerimine. See on meie jaoks tööriist, mis võimaldab enam-vähem nullist läbi mõelda, mis see Narva on. Vaba Lava ei muuda ehk linna identiteeti, aga mitmekesistab seda. See on nagu hea seljanka, kus on palju komponente, maitseid, varjundeid. Kumb inimene on huvitavam, kas üht selget joont ajav või selline, kellel on eri tahke? Mina valiksin teise. Narvaga on samamoodi. Tahaksin olla linnas, mis pakub valikut, kuhu minna ja mida teha. Identiteedi mitmekihilisus on väga oluline, eriti linnas, mis viimased 60 aastat on olnud monofunktsionaalne ja -kultuurne. Ajalooline Narva oli jälle vägagi mitmekülgne, siin oli juudi sünagooge ja moslemite palvetamispaiku, kirikuid ja igasuguseid inimesi. Siis nulliti see kõik ja Narva muutus selgelt detroitlikuks ühekülgseks linnaks. Nüüd hakkab ta taas päris linnaks saama.
Mainisite kultuuripealinnaks kandideerimist kui linna identiteedi läbimõtlemise tööriista. Kas kultuuripealinna tiitel oleks pigem kõrvalsaadus või eraldi oluline eesmärk?
Üks asi on unistada, välja mõelda, mida sa tahad, ja kasutada unistust protsessi heaks. Hoopis teine asi on võita tiitel ja raha ning need unistused ka ellu viia. Mõlemad on olulised. Praegu oleme kandideerimisprotsessis ja teades, kui tugev konkurents meil on, ütlen, et iga sammu peame tegema väga läbimõeldult. Narva ärkab taas, me mõtleme päriselt, kes me oleme. Üks asi on hingata, teine on mõelda ja väärtustada, mida sa hingad.
Kas elanikke erutavad teemad, nagu Vana-Narva hiiglasliku maketi saatus, on samuti identiteedi teadvustamise osa?
Minu jaoks on huvitav aspekt, et näiteks meie datšad, siinsed aiandusühistud, ei ole meie avaliku identiteedi osa. Need on olnud rohkem nagu midagi, mis eksisteerivad ja mis neist ikka rääkida. Aga kui tuleb välja, et neid on 7000 ja enam-vähem igal teisel Narva perel on datša, saab sellest tasapisi teadvustatud identiteedi osa. Teadvustamine avab maailma pisut teise nurga alt. Näiteks Narva maketile ei pööratud nii suurt tähelepanu, pigem oli lihtsalt tore teada, et see on ja seda saab mõnikord vaadata. See oli selline kohalik vaatamisväärsus, natuke nagu Hiiumaa Eiffeli torn. Alles hiljuti on see muutunud inimestele niivõrd oluliseks, et kirjutatakse volikokku ja kogutakse allkirju, et sellele uus maja ehitada.
On maketi kohta otsus tehtud ja väärikas koht leitud?
Probleem ongi selles, et Narvas lihtsalt ei ole praegu selliseid ruume. See makett on nii suur, et ei mahuks siiasamasse Vaba Lava fuajeesse sissegi. Minu meelest kardavad inimesed tegelikult maketi vaikset surma kuskil nurgas.
Kas Narva linnuse renoveerimisele seisti samuti tugevasti vastu?
Igas riigis, igas linnas, igas kogukonnas on mõned pühapaigad. Narva üks pühapaik on linnus, teine vanalinn, kolmas ehk Kreenholm.
Millised on praegu järjepidevamad plaanid teie töös?
Praegu rajame kergliiklusteid, see on minu jaoks väga oluline projekt. Infrastruktuur muudab käitumismustreid. Muidugi, ka ühe maja ehitamine võib seda muuta. Näiteks enne, kui kolledžit polnud, ei käidudki eriti kohvikus, ei toimunud konverentse. Esile võib tuua Raekoja ja selle esise väljaku renoveerimise, EV100 avaliku pargi, riigigümnaasiumi, Kreenholmi tekstiilimaailma, sisekaitseakadeemia kolledži ehitamise. Mõnes mõttes ootan ka Lidli poe siia jõudmist, mitte sellepärast, et olen šopahoolik, vaid seetõttu, et meile tuleb maailma kõige ilusam Lidl. Molumba ehk Johan Tali ja Karli Luik võitsid arhitektuurikonkursi väga vinge lahendusega. See on hea näide, kuidas arendaja töötab kaasa linnavõimudega, arhitektid oskavad pakkuda hea lahenduse ja asi töötab. Suurematest projektidest jätkatakse promenaadi ehitust ülesjõge. Töös on ka muid objekte, näiteks maketist rääkides hakati kaaluma Peeter I maja taastamist, see võiks olla lahe asi.
Kas Narva arengute läbiv märksõna võiks olla niisiis inimsõbralikkus?
Kui sul on terve linn, mis on 1950-1960. aastatel ühe pauguga ja sotsialistliku vabaplaneeringu süsteemis üles ehitatud, siis jääb mitmekesisusest ja inimsõbralikkusest puudu. Kui vaatame näiteks majadevahelist ruumi, siis no ei ole Kalamajaga võrreldav. Aga millalgi võiksid arenguga ühineda erainvestorid. Euroopa Liit, riik ja Narva linn investeerivad päris ohtralt ja avalikku raha liigub siia üsna palju, aga eraraha mitte eriti. On mõned inimesed ja asutused, kes vaatavad Narva poole, aga neid ei ole just väga palju. Tööstusobjekte ehitatakse, aga näiteks kortermaju väga juurde ei tule. Eks sellega olegi keeruline, sest linna elanikkond väheneb.
Millised on Narva edulood ja kas näiteks Aleksandri kiriku taasavamine võiks nende hulka kuuluda?
Kirikuga on lood keerulised. See ei ole ju tegelikult täielikult korda tehtud ja avatud. Selleks, et kirik päriselt renoveerida, on vaja veel mitu miljonit eurot. Praegu kindlustati, et krohv pähe ei kukuks, ja pandi ajutised soojuslahendused. Suhtumine, et teeme selle kasutuskõlbulikuks kas või neljaks päevaks, kui president siia tuleb, on iseenesest tore, aga see ei ole lõplik lahendus. Sellega on nagu festivalide korraldamisega. Näiteks Station Narva festivali kaaskorraldajana ütlen, et Kreenholmis festivali tegemine on äge asi ja see annab kohale elu, aga seegi ei ole lõplik lahendus. See on oluline samm, aga ei ole nii, et nüüd ongi tehtud. Peab samas vaimus järjekindlalt edasi pusima, ainult nii jõuab kestvate tulemusteni ning asjad muutuvad tõeliselt.
