NATO püüab leevendada Türgi ärritatust
NATO peasekretär Javier Solana püüab eile alanud Türgi-visiidiga jahutada kuumaks läinud suhteid selle Põhja-Atlandi alliansi liikmesriigiga, mille välisminister ähvardas möödunud nädalal blokeerida NATO laienemise, kui Euroopa Liit (EL) ei kiirenda Türgi liikmeksvõtmist.
Teadagi on Türgi juba aastaid taotlenud pääsu EL-i, kuid selle liikmesriigid pole väheke euroopaliku ja enamasti siiski aasialiku riigi vastuvõtmisse kuigi entusiastlikult suhtunud. Türgile on küll võimaldatud ulatuslikku koostööd, kuid mitte enamat ning näib, et näiteks poolakadki suudavad enne türklasi eurokodanikeks saada.
Möödunud nädalal Roomas ingliskeelse kõne pidanud Türgi välisminister Tansu Ciller kritiseeris EL-i teravalt viivitamise pärast ning kuulutas, et Türgi ei taotlegi mingeid erisuhteid, Türgi saab kas EL-i täisliikmeks või loobub ka praegusest teisejärgulisest staatusest. Kõne järel küsimustele vastates läks aga Ciller veelgi kaugemale, ähvardades lääneriike niisama hästi kui= väljapressimisega. "Kuidas te mõtlete NATO-t ilma Türgi nõusolekuta laiendada?" küsis Ciller, lisades, et Euroopa laienemine ja NATO laienemine on omavahel seotud.
Just viimases küsimuses püüab Solana Türgit ümber veenda. NATO peasekretär ütles eile Budapestis vahepeatust tehes, et NATO ja EL ning nende laienemine seisavad täiesti eraldi. Solana oli sõnades küll kindel, et mingit Türgi vetot ei tule, kuid kindlasti on NATO ametnikud mures, et pinged alliansi strateegilise tähtsusega lõunatiival löövad raskelt paika pandud laienemise ajakava segi.
Isegi kui EL-i ja NATO liitlastel õnnestub Türgi kibestumist leevendada, on siiski tegemist olulise probleemiga. Mõlema liidu laienemine vajab kõigi liikmesmaade nõusolekut, mille puhul ähvardavad mõjukaks osutuda ka konkreetselt mõne liikme ja liikmekspürgija vahelised suhted. Eestigi osas on ju räägitud vajalikust toetuse leidmisest Vahemeremaades. Türgi soovidega on seotud aga samuti EL-i ihkav Küpros, türgi- ja kreekakeelseks osaks lõhestunud saar, mis omakorda toob mängu Kreeka.
Igal juhul on Türgi seis praegu kehv. EL-i laienemisläbirääkimised võivad alata järgmisel aastal ning peaaegu kindlalt puudutavad need Maltat ja Küprost ning üsna tõenäoliselt veel üheksat riiki Kesk- ja Ida-Euroopas. Ainult Türgi on välja jäetud, olid Cilleri sõnad ning tal on õigus.
Siiski võib aga asi liikuma minna. Pärast Cilleri ähvardust manitses ka USA EL-i Türgisse hoolsamalt suhtuma ning teisipäeval ütles praeguse EL-i eesistujamaa Hollandi välisminister Hans van Mierlo, et Türgiga tuleb suhted selgeks rääkida. Van Mierlo viitas Türgi sobimatuse põhjustena nii inimõiguste alasele olukorrale kui ka usuprobleemile, küsides otse: "Kas me tahame moslemiriiki Euroopasse?" Hollandi välisminister lisas küll, et kuigi Türgi ei vasta kõikidele nõuetele, soovib EL seda riiki siiski hoida lähedase naabrina.
Assotsiatsioonileppe praeguse EL-i eelkäijaga sõlmis Türgi juba 1963. aastal, formaalse liitumistaotluse esitas Ankara 1987. aastal. Aastaid blokeeris Kreeka EL-i ja Türgi vahelist tollikokkulepet ja nõustus sellega alles siis, kui EL lubas alustada liitumisläbirääkimisi esimeste hulgas Küprosega. Ka tollikokkuleppe järel on väidetavalt just Kreeka vastuseisu tõttu jäänud Türgil saamata suurem osa sellega lubatud abist. Kreeka ja Türgi vaidlevad veel mõne kaljuse saare kuuluvuse pärast.
Ankara omakorda blokeerib kokkulepet NATO kõnelustel EL-i mitteametliku kaitseorganisatsiooni Lääne-Euroopa Liiduga (WEU), mis laseks WEU-l kasutada NATO varustust ainult Euroopas toimuvateks missioonideks. Kuna Türgil on WEU-s vaid vaatlejastaatus, siis ei saaks ta nendes missioonides või nende planeerimises osaleda ja oleks seega veel kord Euroopas asjadest eemale tõrjutud.
KAIVO KOPLI
