Samas kohe järgmine kommentaar oli: “Mulle väga meeldis esteetika selle maalinäituse juures.” Kaks täiesti erinevat arvamust. Ei ole vaja leiutada jalgratast, tähtis on see, kuidas sa sellega sõidad. Ma arvan, et ka maalimise akadeemilist poolt tuleks õppida ja see endale selgeks teha, mitte hakata nullist peale ja siis jääda jänni. Vanadest kunstnikest ja kogu kunstiajaloost tuleks õppida, mitte selle eest peitu pugeda. Kindlasti ei saa öelda, et ma oleks otseselt klassitsismi või baroki koopiate tegija – mulle on õpetatud seda tehnikat ja põhimõtteid, mida nemad kasutasid. Aga mul on ka abstraktseid töid, millel pole vana maaliga midagi pistmist.

Joonistamist peab õppima ja harjutama. Meid oli klassis 36 õpilast ja ainult mina tulin sealt maalikunstnikuna välja. Teised ei viitsinud jamada. Ei teeni nii palju raha, et ära elada. Näe palju vaeva, ja mis siis? Mina tunnen sellest nii palju rahuldust. Hea filmi vaatamise asemel parem maalin midagi ja lähen südamerahuga magama. Ja ma pole kunagi ühtegi tööd teinud sellepärast, et seda maha müüa.

•• Millega te olete nii suure tähelepanu pälvinud? Teie Vivian Nappi galerii näitusest kirjutasid peaaegu kõik suuremad lehed.

Esimestest näitustest kirjutati ka. See on ilmselt eestlaste uudishimu. Ma olin vist nii puhas leht, et keegi ei osanudki midagi öelda või mõelda. Igaüks sai öelda, mida tahtis, kõigi arvamust võeti kuulda. Kui tuled kuskilt mujalt, siis oled võib-olla natuke teistmoodi. Kui tagasi tulin, ei olnud Eestis figuraalkunsti või vähemalt ma ei märganud. Oli palju kõike muud, aga puhtfiguraalset ma ei näinud. Inimesed tulid ainult sellepärast näitusele, et nägid läbi akna – oo, inimesi on maalitud! Eks artikleid ole häid ja halbu. Kui on palju tähelepanu, siis on edaspidi raskem tööd teha. Ootus ja lootus on palju suuremad.

•• Selles suhtes on teil siiski vedanud. On neid, kes teevad näitusi, kuid kellest keegi midagi ei räägi.

Ega ma ei oskagi muud öelda, kui suur tänu neile, kes mind heast südamest on püüdnud aidata. Näiteks Vivian Napp ja Harry Liivrand – mulle võõrad inimesed, kes mingil hetkel on otsustanud, et mul võiks olla potentsiaali.

•• Kas teie stiil on nüüd välja kujunenud ja jätkategi samas laadis?

Ma olen veel nii noor, 26. Paljud ütlevad, et mul ei ole väljakujunenud stiili. Ma arvan, et see kujuneb aja jooksul, nagu käekirigi. Ma ei taha ennast ühte raami suruda. Mind ei huvita 50 aastat ühte ja sama maalida. Kui kuskil on sündmus, kui näen kuskil ilusat naist või meest või kui emale kingitakse tulbid, siis maalin need ära. Kunst tuleb tunnetega. Tulevik näitab, mis must saab. Värvid sõltuvad olukorrast. Ma ei ütleks, et värvid mul nii pruunid on, nagu kõik räägivad. Pruun on minu lemmik. Mulle meeldivad looduslähedased, mitte neoon- või pastelsed toonid. Maalin nii, nagu elu on. Ma ei hakka seda ümber värvima. Mulle meeldib see, mida silm suudab registreerida ja mõistus kokku panna.

•• Kas te suudaks New Yorgis samasugust tähelepanu pälvida kui siin?

New Yorgis ei olnud mul veel sellist näitust välja panna nagu siin. Meil oli kool iga päev 9.30–21.30 ja sealsed tööd olid koolitööd. Need ei ole pildid, millega maailma vallutada. Praegu on veel vara tagasi minna. New Yorgis käisid galeriid meiega rääkimas, kõigi lõputööd olid väga tugevad. Aga õpetajad ütlesid meile, et kahte korraga teha ei saa: maksta New Yorgis üüri ja teha kunsti. Minge kodukohta tagasi, otsige tasuta stuudio, tehke tööd ja tulge siis tagasi. New York ei lähe 10–15 aastaga mitte kuskile. Nad ootavad alati. Kui galeriile su tööd meeldivad, tulevad nad ise laevaga järele.

•• Olete te kunagi palgalist tööd teinud?

Jah, proovisin ära. Töötasin paar kuud ettekandjana ja sain aru, et minu töö on olla kunstnik. Tahtsin näha, mis tunne on teenida raha higi ja vaevaga. Ja see tunne – see ei ole üldse hea tunne. Kui sa oled terve elu töötanud loominguga, siis tundub iga päev raha nimel ühte ja sama asja teha nii mõttetu. Said veel sõimata ka, kui toit ei maitsenud. Kui peaksin ettekandjana edasi töötama, poleks elul mõtet. Kunst on see, mida ma tahan edasi arendada, mis on mu töö ja hobi, kõik kokku.

Nelly Drell

•• Sündinud 1979

•• 2001–2003 New York Academy of Art, maal MA

•• 2000–2001 Miami International Fine Arts College, maal BA

•• 1998–2000 Eesti kunstiakadeemia, maal

Isikunäitused:

•• 2004 “Surve” (Draakoni galerii) ja “Silmast silma” (G-galerii)

•• 2006 “Taassünd” (Vivian Nappi galerii)