Nick Cave, pigem Püha Vaim kui Jeesus
Helsingi. On esmaspäev ja kohe algab kontsert „Conversations with Nick Cave”. Nimi ütleb üsna selgelt ära, millega on tegu. On vestlused ja on muusika. Nii esmaspäevane kontsert kui ka teisipäevane lisakontsert toimuvad Musiikkitalo umbkaudu 1700 inimest mahutavas saalis. Cave usub, et suhtlemine on oluline ja käimasoleva tuuri kontsert-vestluste formaat on selle ehe näide. Küllap ühtlasi ka üsna kompaktne viis tuuritamiseks. Eelkõige on see siiski õhtu, mille kulg on etteaimatav vaid teatud piirini.
Kui sõbrad mõne aja eest korraga leidsid, et nüüd oleks küll tarvis Helsingisse minna, kikitasin kõrvu. Nagu muusikaga ikka, isiklik kogemus loeb. Nick Cave’i muusika ja videod leidsin millalgi teismelisena ja ma ei plaani neid oma elust kaotada. Tundub, et mida aeg edasi, seda vähem on Cave’i muusikas seda „bäng-bäng, pum- pum ja splät-splät „Stagger Leed””, kui üht arvustust tsiteerida. Üha enam on tema teatraalne läbitungiv hääl ja jõuline olek eelkõige sõnumi teenistuses.
Minu lemmikvideod on siiski 1990-ndatest. Nende hulka kuulub ka minimalistlike vahenditega tehtud duett PJ Harveyga, „Henry Lee”, mille videos on vaid kaks inimest rohelises ruumis, seljas triiksärk ja ülikond. Nende omavahelist suhtlust näidatakse ühe pika katkematu stseenina. Kõik. Ja muidugi „The Weeping Song”, kus Nick Cave ja Blixa Bargeld (kes kuulub ka hüpnotiseerivasse kooslusse Einstürzende Neubauten) sõuavad mustast kilest tehtud merel. Täiesti jabur video.
Kui eelmisel suvel Londonis All Points Easti festivalil ansambli Nick Cave and the Bad Seeds kontserti nägin, sööbis mällu hoopis nende soojendusesineja Patti Smith, kelle igast sõnast õhkus maailmapäästmissoovi. Ühtlasi olin äsja lugenud Smithi autobiograafiat „Just Kids”, mis räägib ajast, kui ta oli koos Robert Mapplethorpe’iga, ja olin sellest võlutud. Smithi fenomen, mis lihtsalt kodus lugusid kuulates minuni ei jõudnud, murdis end ühtäkki läbi ja pärast seda oli Cave ühes detailideni läbimõeldud lavastuse, mustvalge visuaali ja võimsa valguskujundusega kontserdiga kuidagi liiga… paigas.
Ent vestluste sari Nick Cave’iga on midagi muud. Illusioone ei maksa luua, spontaanne on see vaid teatud piirini. Ent ometi...
Musiikkitalo sopistatud saal mõjub intiimselt, hoolimata sellest, et mahutab üle pooleteise tuhande inimese. Eks kõik oleneb muidugi skaalast, võrreldes suurte staadionikontsertidega ongi see väike ja intiimne. Nick Cave siseneb ja istub pikema sissejuhatuseta klaveri taha. „God is in the house,” laulab ta. Ongi tema ja klaver ja mikrofon ja publik. Publik võib õhtu jooksul küsida, mida tahab, seehulgas soovilugusid. Kas küsimused ja soovid vastatud saavad, sõltub juba Cave’ist. Mõni lugu lihtsalt ei sobi klaveril esitamiseks, ütleb ta.
Õhtul on selgroog ja selge loogika. Bändi ei ole, on hoopis abilised, kes on publiku juures, käes valguspulgad. Kui keegi tahab midagi küsida, annavad abilised sellest vilkuva sauaga märku. Cave annab omakorda märku, kui küsimusi võtab. Ta teeb laval ringe, inimesed istuvad neljal pool tema ümber, aga ka otse laval. Cave on mõõdukalt morbiidne, vaimukas, eneseirooniline. Uudishimulik, karismaatiline ja ennast täielikult kehtestav.
Esimesena saab sõna naine, kes ehmatab korraks ära, et „nii kiiresti”. Ta on fotograaf ja kardab oma mälu kadumise pärast. Äkki ei ole tema mälestused päris mälestused, vaid fotodel põhinevad taasesitused? Cave ei näe niimoodi konstrueeritud mälestustes midagi halba. Vastupidi, jumal tänatud, et tal on fotod oma pojast, ütleb ta. Sellega viitab ta pikema sissejuhatuseta oma 15-aastaselt õnnetuses hukkunud pojale Arthurile. Fotod lasevad mälestusi hoida või taas üles ehitada.
Püsti tõuseb ümar ja lõbus teoloogiatudeng. Noormees uurib, kuidas Cave’il jumalaga lood on. Cave uurib vastu, miks noormees teoloogiat õpib. „Sest Tinder!” teatab too. Publik naerab. Cave nendib nüüd aga juba tõsisemalt, et kui võtta tema lauludest ära religioon, kukuksid need kokku. „Ma tunnen, et sama lugu on ka ühiskonnaga.”
Religioon on kord tõsisemalt, kord humoorikamalt läbiv teema. Üks teine noormees räägib, kuidas ta kord olla sõpradega arutanud, et muusikamaailma kolmainsus on kahtlemata Leonard Cohen, Bob Dylan ja Nick Cave. Küsimus on, kes on kes. Cave end sellisesse võrdlusesse seada ei taha, aga leiab, et Jeesus ta igal juhul pole. Kui juba valima peab, siis küllap ikka Püha Vaim. Leonard Cohenit peab ta oma elus seejuures väga oluliseks. Coheni „Avalanche’i” nimetab Cave süngeks looks, mis ometigi andis talle võimaluse mõista tundeid, millele ta noore mehena nime ei osanud anda.
Cave palub inimestel mitte filmida, et tekitada igale rääkijale turvaline õhkkond. (Mõned muidugi filmivad ikkagi. Mida nad nende videotega teevad? Päriselt?) Usalduslik õhkkond tundub toimivat. Palju on inimesi, kelle küsimusele eelneb väga isiklik pihtimus. Ka lähedaste surmaga toimetulemise kohta. Jään kuulates mõtlema olukorra vastuolulisusele. Kohati tundub, et nii mõnigi inimene tunneb suurt puudust kellestki, kes päriselt kuulaks, et 1700 inimesele, sealhulgas Nick Cave’ile on lihtsam rääkida. Mõnele on see lihtsalt adrenaliin. Selline võimalus – petlik või mitte – annab küllap siiski mingi abikäe. Aga mida ütleb see usalduse ja läheduse kohta laiemalt?
Hallipäine meesterahvas („Nick, ma olen sinust aasta noorem!” – „Päriselt? Mis sinuga juhtus?”) küsib narkootikumide kohta, mille kunagisest rohkest tarbimisest muusik saladust pole teinud. Kas need aitasid negatiivseid hääli laulja peas vaigistada? „Ei-ei-ei! Ma ei võtnud narkootikume, et vaigistada hääli. Ma võtsin neid, sest need panid end jube hästi tundma,” protesteerib Cave ja lisab kiiresti, et jumala eest, ärge võtke drooge, droogid on halvad. Ja laskub siis mõtisklusse, kus nendib, et põgus kokkupuude heroiiniga õpetas eelkõige seda, kuidas olla üksi. „Aga ma mängin nüüd ühe loo, mille kirjutasin droogide mõju all. Tähendab, enamiku oma laule olen nii kirjutanud, aga…” teatab Cave ja istub taas klaveri taha.
Kolm tundi mõjuvad isiklikult ja mööduvad turvalises keskkonnas, kus on juhtumisi koos väga palju inimesi. Eriti lähedale jõuab kogu isiklikkus aga umbes poole õhtu peal. Istun sõbranna kõrval, kelle lemmikarmastuslaul nii umbes terves maailmas on Nick Cave and the Bad Seedsi „The Ship Song”. Ta on käinud kahel kontserdil, aga seda pole neil kordadel esitatud. Kontserdiõhtu algul leiab ta, et kui on määratud, küll siis seekord tuleb. Ma pole päris nõus. Mõnikord tuleb juhusele anda väike tõuge, et see võiks üldse ette tulla. Nick Cave näitab vilkuva sauaga tüübile meie kõrval, too annab sõna minu sõbrannale, kes küsib eelmainitud lugu. Nick Cave ütleb, et ei ole seda tavaliselt küll vestlusõhtutel laulnud, aga… Ta otsib natuke sõnu taga ja… Raske kujutleda, kuidas võiks see lugu veel paremini kõlada, kui sellisel hetkel ja moel.
Õigupoolest annabki õhtu raamistus võimaluse muusikale avaneda hoopis teisel moel kui mõnel tavalisel kontserdil. Muidugi on Cave’il kuulajaid, keda tõmbavad esmajoones just muusiku ja tema pahade seemnete energiast laetud, videokujunduse ja valgusmängudega viimistletud kontserdid. Aga seekord on lugude ümber lood. Kui end budisti ja laululoojana esitlev naine uurib „Girl in Amberi” tähenduse kohta, lisab ta, et nutab alati, kui seda kuuleb, ehkki ei ole päris kindel, millest see on. Nick Cave sõnab, et see on lugu, mis on ka tema enda jaoks muutlik. Enne poja surma oli see midagi muud kui pärast. Ta hakkab mängima lugu plaadilt „Skeleton Tree” (selle salvestamise ajal juhtus surmaga lõppenud õnnetus).
Kohati ongi huvitavam kuulda just seda, mida üks või teine laul kuulajate jaoks tähendab; isiklikke lugusid ja hetki, millest mõni lugu läbi on aidanud või millega kokku kuulub. Need on lisakihid, mille laulud ülle saavad.
Küsitakse sedagi, millised on korduma kippuvad küsimused ja kuidas Cave neile üha uuesti vastates toime tuleb. Muusik selgitab, et tohutult palju küsimusi (ka The Red Hand Filesi lehele, vt infokasti) tuleb inimestelt, kes tunnevad end üksildasena ja tahavad ühel või teisel moel teada, kuidas sellega toime tulla. Või sellega, kuhupoole maailm läheb. Aga kontsert-vestlusõhtud on eelkõige talle endale suureks abiks olnud. Pärast poja surma saadeti Nick Cave’ile ja ta naisele Susiele tohutult kirju. Need ei olnud ainult kaastundeavaldused, neis oli rohkemat. Nii elektroonilised kui ka paberkirjad tulid sageli inimestelt, kes olid samuti kellegi kaotanud ja kes leinasid. „Neil kirjadel oli tohutu mõju. Peamiselt aga näitasid need meile, et me ei ole üksi,” räägib ta. Leinavad inimesed on sageli üksi. Või vähemalt tunnevad end olevat. „Ühtäkki tundsin, et minuga juhtunu on tavapärane. Nii ongi elada. Nii ongi armastada.”
Aga kuidas on poliitikaga, uurib järgmine inimene. On Nick Cave poliitiline kunstnik? Kas kunstnikud peaksid tema meelest praegustes oludes enam avalikult seisukohti võtma? Cave jääb mõttesse ja alustab ettevaatlikult. Ta ütleb, et muidugi on tal selged seisukohad. Pole tarvis olla geenius, et kuulata näiteks kliimamuutuse osas teadlasi ja lähtuda nende sõnadest. Samas ei leia Cave, et ta oleks inimene, kellele sobiks oma lugude kaudu inimestele öelda, kuidas nad peaksid mõtlema. „Ma ei saa kirjutada laule kliimamuutusest, sest see ei mõjuks autentsena,” ütleb ta. Hetk hiljem nendib ta, et samas tundub veider kirjutada armastuslaule ajal, mil maailm on leekides.
Kolmetunnine vestlusõhtu on formaat, mis jääb mind küllap veel mõneks ajaks kummitama. See on liikumine siira vestluse ja selgelt struktureeritud kontsertlavastuse piiril. On kondikava ja on mängureeglid. Muu hulgas algab ja lõppeb see peaaegu minuti pealt. Küsimused ja laulud vahelduvad nii, et õhtu ei kaota korrakski pinget ja rütmi ning seda dirigeerib Nick Cave oma otsustega. Publik ja tema küsimused on küll ettemääramatud ja vabad, aga see vabadus allub Cave’i kujundatud formaadile. See ei ole vestlus võrdsete osapoolte vahel. On Nick Cave ja on need, kes on maksnud pileti eest, et sel õhtul teda (kuigi ka teisi) kuulata või temalt küsimusi küsida. Ta suunab meisterlikult publikut, nii et see ei mõju manipuleerimisena. Vastu saab ta peaaegu täieliku usalduse.
Need ei ole vestlused, mille osalisi valiks Cave ise. Aga see mõjub autentsena, sest mängureeglid on teada ja pettust ei ole. Minu jaoks paigutub see pikemalt mõtlemata enim korda läinud kontsertide edetabelisse.
PS. Lõpetuseks küsib neiu publikust koduteele asumiseks mõnd helget lugu. Nick Cave istub klaveri taha ja laulab „Stagger Leed”. Khm.
Kontserdist „Conversations with Nick Cave” on keeruline lahutada lehekülge The Red Hand Files, kus inimesed võivad Nick Cave’ile saata kõikvõimalikke küsimusi. Ta loeb neid jõudumööda ja vastab valitutele neist. Nii mõnigi kord ka sellistele, mis ei ole kuigi meelitavad. Cave on muusik, kelle lood saavad alati alguse tekstist. Just sõnade ja sõnumi olulisuse tõttu on ka The Red Hand Files midagi enamat kui lihtsast küsimuste-vastuste leht. Kes vestlusõhtule ei jõudnud, siis The Red Hand Filesis jagub lugemismaterjali mitmeks õhtuks. Soovituslik soundtrack on iseenesest mõistetav. Vaata www.theredhandfiles.com.
