“Nimed marmortahvlil 2” ootab tegemist
Kuningliku perekonnaga lähedaste inimestega tehtud intervjuudel baseeruv linateos on lähim, kuhu Buckinghami paleed vaid läbi majesteetlike aiapostide näinud lihtsurelik britt oma lähiajaloo mõtestamisel pääseb. 1997. aasta sündmused – printsess Diana traagiline surm ning kuninganna suutmatus kogu maailma vapustanud sündmusele adekvaatselt reageerida – on kõigil väga hästi meeles.
Fears vaatleb Tema Majesteedi ümber kerkinud tegevusetusemüüri seestpoolt ning laseb Helen Mirrenil vastuolulist kuningannat inimlikustada. Kinost väljudes tunneb “The Queeni” värskelt vaadanu selget kaastunnet kuningliku pere kroonitud pea vastu, kuigi kogu see iga päev üüratuid maksusummasid neelav rojalistlik koloss ning Inglise ühiskonna suutmatus ajast ja arust reliktiga arved klaarida (pärast printsess Diana surma arvas iga neljas inglane, et monarhia aeg on Suurbritannias läbi) paistavad vähemalt eemalt naeruväärsetena.
Vilja, Mart ja teised
Aga olgu peale. Albioni uttu mattunud rojalismist märksa huvitavam on eestlaste enda lähiajalugu. Äkki suudaks üks korralik inimemotsioonidele ehitatud kodumaine melodraama kokku klopsida selle, mis viimastel aastatel pöördumatult tükkideks on lagunenud? Ehk õmbleks kohalik “The Queen” (olgu see siis “Lindiskandaal”, “Presidendivalimised”, “Raudtee erastamine” või miski muu) kokku tolle müütilise lõhe, mis siinse rahva kuuldavasti teine teisele poole kaevikut on pillutanud?
Kes suudaks jääda ükskõikseks, jälgides kinolinal altruistlikult salajase lindistamise süü enda peale võtnud Vilja nuuksumist Edgari õlal? Kelle silmad ei täituks pisaratega, kui parteijuhi pildi värskelt sõelapõhjaks tulistanud Mart kodus poja pead silitades ja introspektiivselt tagasiastumist vaagides lõputiitritesse kaoks? Milline inimene ei tunneks kurgus poomistunnet, kui Villu valge kanga üüratuses telefonitorru pomiseks: “Arnold, kogu oma elu olen ma sulle kinkinud, nüüd võta vastu minu lahkumisavaldus…”? Mitte õõnes retoorika, vaid sentimentaalsusega koonerdamisest hoiduv suure eelarvega lähiajaloofilm on see, mis rahva taas monoliitseks tervikuks liidab! Härrased establishment’ist, aeg uuteks nimedeks marmortahvlil on küps!
