Nimed marmortahvlil isamaalistele poistele

Albert Kivika „Nimed marmortahvlil” on raamat, mis räägib ajaloost. Kõigepealt muidugi Vabadussõjast.

Ent teisalt ka Konstantin Pätsi pehme diktatuuriaja lõpuotsast, kus maad võtvale isamaalisele vaimustusele otsiti toetuspinda Vabadussõja võitudest.

Kivika tähtsaima teose andis 1936. aastal Tartus välja Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, enne seda oli romaani teine osa jooksnud järjejutuna ajalehes Uus Eesti. Aasta hiljem ilmutas Alice Kuperjanov oma abikaasast Juliusest raamatu, mis leidis ühiskonnas laialdast positiivset vastuvõttu ja kinnistas Vabadussõja võitlejate vapra juhi kuju. Selleks ajaks tegutses Eestis juba riiklik propagandatalitus, mille üks tegevussuund oli suunata kauneid kunste isamaaliste mõtete radadele. Kuigi sellesuunalist riiklikku tegevust on nimetatud kodukootuks ja tulemusi poolikuks, saab siiski rääkida poliitilisest tahtest. Selle tahte ellukutsuja autasustas 1937. aastal Albert Kivikat romaani „Nimed marmortahvlil” eest riigivanema auhinnaga.

Asi polnud sugugi ainult võimu soosingus, ka ühiskondlik pinnas oli soodne. Veebruaris 1939 lavastas Ants Lauter „Nimed marmortahvlil” Estonia teatris. Septembris tuli sama tükk välja Vanemuises, Endlas ja Võru Kandles. Pätsi ajastu noorte inimeste mälestustes on nimetatud, et „Nimesid marmortahvlil” lavastati ka koolides. Koolipoisid mängisid isuga noormehi, kes hulljulgelt Vabadussõtta tormasid.

Täie rauaga tehtud

Uue iseseisvusaja alguses tõi Kivika romaani dramatiseeringu pealkirja all „In corpore” Vanemuises lavale Ago-Endrik Kerge. Film „Nimed marmortahvlil” oli päevakorras juba 1990-ndatel, võimaliku režissöörina mainiti Arvo Kruusementi ja stsenaariumi kirjutas Arvo Valton. Ent selle filmi tegemiseks soodne aeg jõudis kätte kümnendivahetusel. „Mõte teha „Nimed marmortahvlil” oli juba siis filmiringkonnas õhus, kui mina veel filmitegemisele üsna vähe mõtlesin, sest tegelesin Kanal 2 juhtimisega,” ütleb Kris Taska. „Minule rääkis esimesena Riina Sildos, et sellist filmi peaks tegema ja soovitakse näha. Ilmselt oleks võinud olla ka mõni muu lugu Vabadussõjast. Aga „Nimed marmortahvlil” oli raamatuna sümbol, Nõukogude aja keelatud kirjanduse number üks.”

Täie hooga läks projekt käima siis, kui Kris Taska ühendas jõud Elmo Nüganeniga. Kirjaniku pojalt ja pärijalt Tõive Kivikalt õnnestus saada romaani ekraniseerimise õigus.

Filmi tegemiseks kulus väidetavalt 24 miljonit krooni, millest 11 miljonit tuli ühel või teisel viisil avalikust sektorist. Sellised kulud pole ka ime, sest tegemist on kolmanda täie rauaga tehtud Eesti sõjafilmiga pärast „Noori kotkaid” ja „Inimesi sõdurisinelis”. „Varem tehtud sõjafilmide peale mina ei mõtelnud,” tunnistab Taska. „Kuid pärast „Nimed marmortahvlil” tegemist pidasin oma kohuseks „Noorte kotkaste” restaureerimisele kaasa aidata.”

Film räägib poistest, kes selles sõjas hukkusid, kuid on omal moel seotud ka klikeajaga, mil Kivika romaan sündis. Enne lõputiitreid tegijate nimedega ilmub gümnaasiumiklassi tundeliselt kujutavasse kaadrisse kiri, et Eesti alistus 1940. aastal ühegi pauguta. See kiri on isamaavaimustust tulvil noormeeste loo jätk ja annab märku lihtsast tõest, et isamaalisi tundeid on vabaduse säilitamiseks vaja, kuid ainult neist ei piisa.

ErakordneSuurim menu uuel iseseisvusajal

„Nimed marmortahvlil” on oma ligi 170 000 vaatajaga uue iseseisvusaja kõige menukam film, ületades vaadatavuse poolest teisi menukaid linateoseid enam kui kaks korda. „Kui Elmo Nüganeniga koos filmistsenaariumit kirjutasin, oli minu üheks sihiks, et see film tooks rahva kinno,” meenutab filmi produtsent Kris Taska. „Kui ma seadsin sihiks 100 000 vaatajat, peeti seda absurdiks ja üks kinojuht lubas oma püksid ära süüa.”

Filmi ümbritses kogu tegemise ajal suur meedia tähelepanu. Suureks uudiseks läks ka eellugu, kus „Nimed marmortahvlil” tegijateks nimetati teist stsenaristi ja lavastajat. Ent vaatajamenu ei tulene meediamullist, pigem püüdis meedia kuuma teema käsitlemisest kasu lõigata.

Filmi soe vastuvõtt oli siiras. „Oli tavaseansse, kus rahvas tõusis filmi lõppedes püsti ja plaksutas,” mäletab Taska. „Peamine on, et see film andis meie inimestele tähtsa emotsionaalse laengu, mida sellel ajahetkel vajasime. Ta täidab oma eesmärki ka tänaseni, mida näitab see, et ta Postimehe „Eesti Film 100” küsitlusel taasiseseisvumise aja filmidest kindla esikoha võttis.”

Ekslikult on jäänud mulje, nagu olnuks „Nimed marmortahvlil” üksnes kodumaine kassafilm. Tegelikult nautis ta kopsakat rahvusvahelist menu. Film jõudis Kopenhaageni ja Montreali festivalile ning Itaaliasse Taormina festivalile. Väga tähtis ja täpne oli filmi näitamine Portugalis Setúbali linnakeses peetud Festroia festivalil, kus „Nimed marmortahvlil” jõudis koguni võistlusprogrammi. Festroial kandideeris „Nimed marmortahvlil” Kuldse Delfiini auhinnale, mis on igati lugupeetud autasu.

Film jõudis ka kahele Venemaa festivalile, mis kummutab väited, nagu oleks teos venevastane. Anapa Kinošokil sai ta žürii eriauhinna. Filmi on näidanud paljude riikide, sealhulgas ka Hiina ja Jaapani telekanalid. Tahame me seda või mitte, tegemist on Eesti visiitkaardiga.Kolmekümnes film„Nimed marmortahvlil”

••Albert Kivika romaani järgi

••Stsenaristid: Elmo Nüganen ja Kris Taska

••Lavastaja: Elmo Nüganen

••Operaator: Sergei Astahhov

••Kunstnik: Kalju Kivi

••Helilooja: Margo Kõlar

••Produtsent: Kris Taska

••Osades: Priit Võigemast, Alo Kõrve, Ele Kõre, Peter Franzen, Anti Reinthal, Indrek Sammul, Karol Kuntsel, Ott Aardam

••Esilinastus Tallinnas 30.oktoobril 2002