Nino Ananiašvili – pealik varvaskingadel
Nino Ananiašvili on varvastel kõndiv edulugu – tervise parandamiseks lapsena naiseliku spordiala, iluuisutamisega tegelema pandud Nino suutis noore baleriinina Nõukogude režiimist parima välja võtta, Moskvasse kooli ja Bolšoi truppi paigutatud ning suurepärase, kuid millegipärast ebasoosingu alla sattunud juhendaja käe all teiste noorte baleriinide seast solistiks tõusta. Esimeseks suureks rolliks oli kohe staartegelaste paar Odette-Odile ehk valge ja must luik „Luikede järvest”. Edasised aastad tõid peale Moskva Suure Teatri priimabaleriini staatuse grand prix’ võistluselt Mississippis Jacksonis (kus ka Age Oks ja Toomas Edur 1990. aastal tuule tiibadesse said) ja palju muid tunnustusi. Suure Teatri esibaleriiniks olemisega samal ajal sai temast 1980-ndate lõpul Ameerika Balletiteatri priimabaleriin.
1998. aastal lõi Houstoni Balleti kunstiline juht Ninost inspireerituna spetsiaalselt talle teose „The Snow Maiden”, mida etendati edukalt kaks aastat. Nino Ananiašvili on reisinud ja esinenud Jaapanist Itaaliani, Californiast Monte Carloni, nüüd jõuab ta Eestisse. Gruusias on ballett riigi silmis väga tähtis, selle kõrgele tasemele viimine kuulutati prioriteediks, selles nähti riigi enesetõestamise võimalust – iseseisva riigi üks tunnuseid on oma (kõrg)kultuur. Vastne president Mihheil Saakašvili haaras toru ja hakkas talente koju kutsuma, sealhulgas Nino Ananiašvilit, kes oli tol hetkel palgal Bolšois ja Ameerika Balletiteatris. See oli hinnatud tegevbaleriinile raske otsus, kuid ta tegi seda oma rahva nimel. Nagu sina riigile, nii riik sinule – Saakašvili lubas, et nad teevad Ananiašvili heaks kõik, kui ta otsustab pakkumise vastu võtta.
Uue lähenemisega tippu
Nino on tunnistanud, et kui ta Gruusia trupiga alustas, pidi tema üllatuseks kõigepealt tööd tegema põhiasjadega, nagu kord ja puhtus. Kuid mõne aastaga viis ta trupi oma vene koolkonna stiili (koos traditsioonilise karjumisega, mille peale tantsijad alguses solvusid), külalislavastajate ja -tantsijate ning huvitava repertuaarivalikuga enneolematutesse kõrgustesse. Ananiašvili värskendas Gruusia riikliku balletitrupi repertuaari, tõi klassika vahele nüüdisaegsemaid tantsuteoseid. Esimese kahe tema juhitud hooaja jooksul tuli välja 15 uuslavastust, kuid uut lähenemist oli vaja ka seepärast, et ees ootas koduteatri renoveerimine, mis tähendas omakorda trupile väga pikale tuurile minekut.
Uue juhi käe all tõusis klassikute kõrval taas ausse kuulsa grusiini, modernse balleti loojaks nimetatud George Balanchine’i (originaalis Giorgi Balantšivadze) looming, samal ajal üritas Nino truppi folkloorist eemale tirida. Võib-olla oli see Balanchine’i uuenduslik, kuid väga tehniline, konkreetne ja kiire stiil, mis aitas Gruusia riiklikul balletitrupil Nõukogude ajast jäänud varemetelt nii kõrgele tõusta. Läänes armastatakse öelda, et gruusia ballett on uus rivaal vene klassikalisele suurele balletile. Nino Ananiašvili sõnul erinevad grusiinid venelastest tublisti. Nad on kirglikumad, ekspressiivsemad ja sisimas kõik suured kunstnikud. Nino ise on muuseas abielus Gruusia välisministri Grigol Vašadzega, priimabaleriinist trupijuhiks liikumine andis neile võimaluse laps saada ning Nino on lisaks Mihheil Saakašvili noorima poja Nikolozi ristiema.
