NO99 korraldab laval naljaka segaduse, kuid loeb ka moraali
„Võtame uuesti!” on huvitavalt ajastatud. Draamateatri lavale tuli pöörane ebaõnnestumiste komöödia 1992. aastal, mil linn oli mähitud pimedusse, talv möödus külmetades ja rahvast vaevas mõte, mida suhu pista. Nüüdki on käes hetk, mil tuleb tunnistada, et asjad ei suju. Eba-õnnestumise tajumise koomilisel küljel on ühiskondlik tellimus täiesti olemas. Väga tugeva ja loogilise ülesehitusega Frayni komöödia tundub esmapilgul võrdlemisi üheselt tõlgendatav. Ojasoo-Semperi lavastus näitab, et teatud mänguruum seal siiski on. „Võtame uuesti”, mis varasemas lavastuses kandis „Lavaliste segaduste” nime, on huumorit täis lugu, kus juhus mängib suurt vingerpussi. Seal on ka inimeste isiklikud ambitsioonid, väiklus ja pahed, mille esiletõus laval tekitab piinlikkust.
Sellest tulevad ka raamid, mis tükki esitades ja publikuga suheldes tekivad. Kui rõhuda rohkem juhusele, mis inimesed ja olukorrad naljakalt kokku paneb, siis ajab tükk vastupandamatult naerma. Kui aga rõhuda tegelaste nõrkustele ja väiklasele käitumisele, uuristab lavastus inimese rahulolu ja tekitab ebamugavust. Just selline rõhu-asetus pääsebki seekord rohkem mõjule. Lavastaja Lloyd on Sergo Varese mängituna näotu Don Juan. Gert Raudsepa napsulembus teeb nalja, kuid leiab ka piitsutamist. Intriige trupis on näidatud kriitilise alatooniga. Et juhus on tagaplaanil ja inimesed oma väiksuses rohkem esil, pole tegemist mitte vabastava ja kergendava koomikaga, vaid selles on ka oma satiiriline iva. „Võtame uuesti!” lavastus näitab põnevalt, et Ojasoo ja Semper, kellele on tekkinud või tekitatud ühiskonna lahtilammutaja silt, on tegelikult väikest viisi moralistid. Lavastus ei välista siiski sugugi juhuse koomilist rolli, nii et naeru pugistada saab pidevalt. Näitlejalt suurt täpsust ja sisemist liikuvust nõudev tasapind seab osatäitjatele põnevad üles-anded. Nii arendab see kerge žanri teos igal juhul trupi võimeid.
„Võtame uuesti!”
Autor: Michael Frayn
Tõlkijad: Jaak Rähesoo, Ann Must
Lavastajad-kunstnikud: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
