Noortel nagu Hermial (Rea Lest) ja Demetriusel (Jarmo Reha) on laval pidevalt tegemist ning nende tegevus on peamiselt seotud armastuse ja vihkamisega. Foto: Ene-Liis Semper

Juba esimene lavaline võte annab rabava efekti. Keset saali, põranda tasapinnal asuva lava kohal on suur ringikujuline ekraan, mis annab pilti mõlemale poole. Aga tegu pole lihtsa ringi, vaid läätse meenutava ringiga, s.t pildi moonutus serva suunas aina kasvab, nii et sinna sattudes on näiteks dirigendikepp kõveram kui reaalajas. Inimeste nägudest ma ei räägigi, seda peab ise vaatama. Samuti on juba ERSO esimene etteaste mitte ainult kuulamis-, vaid ka vaatamisväärsus. Kui mängu tulevad näitlejad, läheb muidugi veel põnevamaks.

Sedavõrd võimsaid ja uudseid lahendusi pole Eesti teatris nähtud. Läätse või kera imiteeriv topeltekraan ning pärislaval salvestatava otsepildi transleerimine sellele on suur samm edasi ka novaatorliku „Mu naine vihastas” lavastusega võrreldes. Muidugi pole pildi moonutus tehnitsistlik eesmärk omaette. See teenib ideed luua Shakespeare’ile omane unenäolisuse ja muinasjutulisuse õhustik. Ja teenib täiega.

« Avalehele 0 Kommentaari
Loe veel: