Ehmatus, ahastus, viha, süütunne, igatsus. Sisevõitlus käegalöömise ja mustast august väljaronimise vahel. Õlekõrtest haaramine ja kiusatustele vastupanu. Kõike seda sisaldab Birk Rohelendi romaan “Mina, Mortimer”.
23-aastase tudengipoisi Mortimeri tavapärane elu laguneb laiali, kui tema sõber, kellel pealtnäha millestki puudust pole, teeb ootamatult enesetapu. Romaani teeb eriliseks see, et rõhk pole niivõrd loo jutustamisel või põhjuste otsimisel, kuivõrd tunnetemöllul, mida sõbra kaotamine Mortimeris tekitab.
Kuigi alguses tekibki kerge hirm, et tegu on taas kord ühe tänapäevaselt laialivalguva raamatuga, kuhu on pandud valimatult kirja rodu neurootilisi mõtteid, mida miski ei seo, tuleb lihtsalt veidi kannatust varuda. Ja võib-olla esimest kümmekonda lehekülge veidi “iisimalt” võtta. Siis ei valgu see enam sugugi laiali, vaid muutub haaravamaks. Ja täiesti olemas ja loetav on ka Lugu, kuhu pole unustatud noorsooromaanilikult sisse põimida pidusid, naisi, seksi ja alkoholi. Aga soliidselt, mõõdukas ja hajutatud koguses.
Kahtlemata on siin lõike, mis võiks olla olemata, ning lauseid, mis võiks olla lühemad, kuid üldiselt on tegu noore inimese kohta hästi kirjutatud raamatuga. Eriti niivõrd keerulistel teemadel nagu enesetapp ja lein. Tabud, millest tavaliselt palju rääkida/kirjutada ei taheta ja mille käsitlemisel on kerge vääratada, on siin pandud arusaadavasse keelde ning võiksid aidata näiteks lapsevanematel paremini mõista lapsi, kes leina läbi elavad.
Oli see nüüd akna taga paistvast esimesest kevadpäikesest või mitte, aga erinevalt paljudest teistest omasugustest ei tekitanud see karme teemasid käsitlev lugu iiveldust, õõvastust ja ängistust, vaid vastupidi – tundus tohutult hea materjal noorte hingemaailma mõistmiseks. Kirgastav ja võimas.
