„Mind vapustas, milline valede virn on selles loos, millele tugineb kogu Pavlik Morozovi mütoloogia,” ütles Niina Belenitskaja tehtud töö kohta. „Kui lugesin Pavliku ema ülekuulamisprotokolli, siis sain aru, et uskuda ei maksa mitte midagi. Harimatu külanaine, kel oli raskusi õiges vene keeles rääkimisega, jutustas uurijale lugusid, mis olid täis tolle aja kommunistlike loosungite retoorikat, mida see naine teada ei võinud. Ainuke paber, mida sai võtta üksüheselt, oli kuriteopaiga ja laipade kirjeldus, kus kirjeldati noahaavu ja marjakorve, kust olid pudenenud välja jõhvikad.”

Dokumentidele ligipääs oli iseenesest kangelastegu, Belenitskaja sõnul said nad Pavlik Morozovi asja puudutava toimiku Jekaterinburgi KGB arhiivist kätte kõverteid kasutades. „Venemaa arhiivid on kinni, ametlikult ei saa sealt kätte mitte midagi. Meil Venemaal on  traditsioon, et kui troonile asub uus tsaar, siis hakkab ta ajalugu ümber kirjutama. Eks arhiivide sulgemine ole sellega seotud, ajalugu kirjutatakse ringi.”

Pavlik Morozovi teema juurde ei viinud noort dramaturgi Niina Belenitskajat siiski mitte ajaloohuvi, vaid isiklikud motiivid. „Minu lapseeas lagunes Nõukogude Liit ja mind see pioneeride asi ja Pavlik Morozovi kultus otseselt ei puudutanud. Pavliku juurde viis mind isiklik draama – isa jättis meie pere maha. Selleks et isale kätte maksta, otsustasin hakata tegelema Pavlik Morozoviga, poisiga, kes reetis oma isa.”

Uurimise käigus välja tulnud faktid näitasid esmapilgul, et paralleel oli täiesti olemas. Külanõukogu esimehest Pavliku isa oli Pavliku ema ja tema kolm õde-venda maha jätnud. Kõik muu, mis legendi juurde käis, osutus aga valeks. „Tegemist on hoopis teistsuguse looga kui ametlik müüt. Poliitika ei puutu siin üldse asjasse. Nende paberite seas, mida vaatasime, pole Pavliku kaebust isa peale. Arvan, et pealekaebamist üldse polnudki. Tõsi on, et Pavlik kutsuti kohtuistungile tunnistama ja ta tunnistas oma isa vastu. Kuid seda ei maksa üle tähtsustada. Tolle aja seaduste kohaselt ei läinud alaealiste tunnistused arvesse. Isa ja mahajäetud pere suhted olid keerulised ilma selletagi.”

Kriitiliselt suhtub Belenitskaja ka hilisemal ajal tehtud Pavliku loo uurimustesse. „Juri Družnikovi raamat on väga hea aja ja ühiskonna analüüs, kuid minu arvates pole olemas tõendeid, mis toetaksid Družnikovi hüpoteesi, et Nõukogude võimu tegelased ise tapsid Pavliku, et luua märter. Asi on lihtsam. See paik on millegipärast vägivaldne. Selline põhjamaine koht. Sel ajal, kui me sealkandis viibisime, pussitas läheduses üks külamees asja ees, teist taga kaine peaga kogu oma pere surnuks. Minu jaoks on kõige tõenäolisem versioon, et Pavliku vanaisa tahtis minialt majapidamist tagasi saada ja sellel pinnal tekkis konflikt Pavlikuga, kes oli pere vanim meeshing. Asja teravdas seegi, et oli kolhooside asutamise aeg ja inimesi ähvardas nälg.”

Moskva tüdruk sai hakkama

Tegelik töö tüki kallal läks lahti pärast seda, kui Niina oli käinud ühel dramaturgide ja lavastajate seminaril Jasnaja Poljanas, kus ta rääkis oma Pavliku-ideest. Seepeale tõusis püsti noor lavastaja Jevgeni Grigorjev, kes kuulutas: „Sina, Moskva tüdruk, ei saa sellega hakkama.” Grigorjev on sündinud Pavliku koduküla Gerassimovka naaberkülas ja käinud Pavlik Morozovi nimelises koolis. Üheskoos tehti idee siiski teoks ja tulemuseks on teatrilavastus, mida mängitakse keldrikorrusel asuva Teatr.doc-i ruumides väljamüüdud saalidele. Keerulise ajaloolise ainesega tavatus vormis materjalile oli raske saada näitlejaid, kuni leiti noored ja andekad, kes kirjaniku ja lavastaja kavatsusi mõistsid.

Enne teatri jaoks kirjutamist töötas Niina ühe telekanali juures, kuna on diplomeeritud ajakirjanik. „Sain üsna pea aru, et ajakirjanduses töötades on paratamatu isiksuse kahestumine, peab kogu aeg mõtlema, mida sa tahad ja mida sa tohid teha. Olin hulluks minemas.”

Rääkides järgmisest tööst mainib Belenitskaja kavatsust vändata filmilugu mehest, kes töötab värviliste metallide kaevanduslinnas Norilskis. Teda hoiab seal armastus vanaema vastu. Siis ühel hetkel saab ta teada, et vanaema on olnud vangivalvur, kelle hingel on patte. 

Mis puutub Pavliku müüti, siis see elab uues vormis edasi. „Oleme lavastuses kasutanud videokaadreid, kus kohalik papp peab Pavliku kuju taustal jumalateenistust,” rääkis Belenitskaja Gerassimovka külas nähtust. „Pavliku haud on täis kirju, kus inimesed paluvad mingite soovide täitumist. Temast hakkab saama õigeusu märter.”