Noored kotkad kandsid Vabadussõja ideaale
Nii kergitab Theodor Lutsu film „Noored kotkad” Vabadussõja-vaimustust, mis hilisemal ajal kujuneb vabadussõjalaste liidu tegemiste kaudu Eesti Vabariigi poliitiliseks komistuskiviks.
Vapside aktiivsuse ja Pätsi-Laidoneri vaikiva ajastuni oli „Noorte kotkaste” esilinastumise aastal veel hulk aega, kuid ajalehtedes, kus oli juttu uue kodumaise filmi tegemistest, kirjutati suurte tehaste sulgemistest. Räägiti ka riigieelarve kokkutõmbamisest. Ajad olid ärevad ja paljud Vabadussõjas relv käes võidelnud mehed küsisid sedasama praegugi tuttavat küsimust: kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Majandusraskuste ja äriliste ebaõnnestumiste kõrval paistis Vabadussõda eduloona, mis tuli läbi ühise pingutuse. Theodor Luts serveerib sõttaminekut kui tegevust, mis rahvast ühendab, olgu siis seisus ja päritolu milline tahes. Tudeng Tammekänd (Arnold Vaino), jõukas sepp Laansoo (Juhan Nõmmik) ja sulane Lepik (Ruut Tarmo) saavad sõjas võrdseteks sangariteks, kes sünnimaa vabaduse eest punahordidele vastu seisavad.
Vabadussõjalaste liidu liikmete nimekirjast pole Theodor Lutsu nime võimalik leida, mis on ka loogiline, mees oli selleks ajaks Eestimaa tolmu jalgelt pühkinud ja tegi usinasti filmitööd Soomes. Lutsu meelsuse teemadel tuleb Helsingi ja Tallinna vahel juttu hiljem, 1938. aastal, kui Soome Valpo (Valtiollinen poliisi) boss Paavo Saippa pärib Eesti poliitilise politsei komissarilt Julius Edesalult Lutsu kohta, kas tegu on ikka „korraliku ja usaldusväärse kodanikuga”. Nimelt liikus Luts Soomes militaarses seltskonnas koos baltisakslasest filmimehe Hans Schifferiga ja Valpo meestele torkas silma, et Eestist pärit filmimehed räägivad heal meelel poliitikast ja kiidavad kõva käe natsipoliitikat. Viimane käis küll Schifferi kohta.
Kommunismivastane
Tallinnast läkitatud vastus räägib Lutsust kui inimesest, kes „kommunistlikule voolule paistab ilmselt vaenulikult suhtuma, kuid näib avaldama poolehoidu natsionaalsotsialismile ja teati teda ka heatahtlikult pooldanud meie vapside liikumist”. Selles kaustas pealkirjaga „Teated poliitiliste kuritegijate ja kahtlaste isikute kohta” peituvasse kirja tuleb suhtuda kriitiliselt. Vastuluureametkondadel on teatud kalduvus liialdusteks. Seda kinnitab sealsamas kirjas olev Lutsu kohta käiv järgnev lause: „Siin poliitilises tegevuses silma paistnud pole.”
Aga et Lutsule kommunistlikud punased ei meeldi, seda näeb „Noorte kotkaste” kaadritest selgesti. Huvitav on see, kuidas käsitles „Noori kotkaid” Eesti Vabariigi ametnikkond. Aktiivse inimesena püüab Luts oma filmi piiri taga levitada ja kasutab selleks diplomaatide abi. Eesti saadik Stockholmis Friedrich Akel, kes filmi diplomaatilise postiga edasi-tagasi toimetab, nimetab teost „proovifilmiks”, mis on „määratud propagandaks” ja märgib, et „Noori kotkaid” kuidagi tema asukohamaal kasutada ei saa. Muide, ka oma Soomes töötamise perioodil tegi Luts sõja ajal patriootilise sisuga teoseid, mida saab propaganda alla liigitada. Propaganda ei räägi kvaliteedist, ka Eisenstein ja Riefenstahl tegid propagandafilme. Kas Luts just nende kõrvale passib, kuid andekas oli ta igal juhul.
Vabadussõja-vaimustus
Kui Theodor Luts oligi oma maailmanägemises milleski sarnane oma sõjakaaslaste vapsidega, ei ole mõtet seda üle dramatiseerida. Poliitikas juhtub ikka nii, et võetakse kasutusele oma oponentide nägemused ja retoorika. Hilisem Pätsi režiim kultiveeris kolmekümnendate teises pooles Vabadussõja-kultust, kasutades paljuski vapside lähtekohti. Nii võib „Noori kotkaid” vaadelda kui eellugu järgmisele Vabadussõja käsitlusele, Albert Kivika romaanina ilmunud „Nimedele marmortahvlil” ja käis läbi ka tollased teatrilavad. Selleks, et hiljem filmiks saada.
Ka võib „Noorte kotkaste” filmil ja selle pealkirjal olla seos hiljem asutatud skautliku organisatsiooniga, mis oli arvuka liikmeskonnaga. Ja kandis niisamuti Vabadussõja vaimu.AjaluguSõdurist tantsuõpetajaks ja seejärel filmimeheks
Theodor Luts võttis Vabadussõjast osa, viibides rindel ja nuusutades püssirohtu. Seega saab pidada filmi „Noored kotkad” teatud määral tema autobiograafiaks.
Theodor Lutsu sõjaväelises teenistuskaardis punkti „Sõjategewusest osawõtmine” all on kirjas, et Luts osales „Kuperjanovi Partisanide Bataljonis 16. I. 1919 – 6. V. 1919 a. Kõikidest lahingutest enamlaste vastu, mis selle polgu 2-se roodul olnud...” Umbes pool aastat võitlemist kuulsas Kuperjanovi pataljonis toimus ajal, kui see väeosa võttis osa kuulsusrikastest lahingutest, sealhulgas mahub sellesse perioodi Paju lahing ja Landeswehri sõda. Paberite järgi tegi 22-aastane noormees selle kõik kaasa.
Juunis toimus Lutsu sõjaväelises karjääris väeliigi vahetus. Ilmselt on see seotud tema haridusega. Kuna Luts õppis Petrogradi kommertskoolis, oli tal arvatavasti erinevalt vennast Oskarist sõbralik suhe reaalainetega, sealhulgas matemaatikaga, mis on hea baas suurtükiväes tegutsemiseks. Sõjategevusest osavõtu loetelu järgneb: „Välja Batareis 14 kõikidest lahingutest enamlaste vastu osa võtnud, mis batareil 6. V. 1919 – 23. VIII. 1919 a. olnud.”
Kahuriväega seotus ilmub ka filmi „Noored kotkad” kaadrisse, kus vaprad vabadussõjalased hõivavad vaenlase lahinguriistad ja suunavad need vastastele. Ka toimub lahingustseenides plahvatusi, mis näitavad suutükiväe kaasatust filmivõtetel.
Sügisel 1919 suunatakse Theodor Luts sõjakooli suurtükiasjandust õppima. 21. detsembril 1920 antakse Lutsule lipniku auaste. Samas ohvitseriauastmes vabastatakse ta 26. mail 1923 teenistusest ja arvatakse reservi. Kuigi Luts saab sõjaveteranina õiguse õppida kõrgemas õppeasutuses õppemaksuta, jäi see kasutamata. Sõjameheelule järgneb hoopis tantsuõpetaja ja filmimehe karjäär.Kolmeteistkümnes film„Noored kotkad”
••Stsenarist: Theodor Luts
••Operaator: Theodor Luts
••Režissöör: Theodor Luts, Johannes Nõmmik
••Kunstnik: Heino Lehepuu, Voldemar Haas
Osades:
••Üliõpilane Tammekänd – Arnold Vaino
••Sepp Laansoo – Johannes Nõmmik
••Talusulane Lepik – Rudolf Klein
••Sepa õde Hilja – Elli Põder-Roht
••Sepa ja Hilja ema – Amalie Konsa
••Metsavahi tütar – Aksella Luts
••Punaväe komissarid – Rudolf Ratassepp ja Olev Reintalu
••I Eesti väeülem Unt – Vambola Kurg
••II Eesti väeülem – Johannes Schütz
••Esilinastus Tartus 19.11.1927
