ASSITEJ noored delegaadid arvavad, et noori aitaks teatri külge haakida komöödiad. Vasakult: Óli Gunnar Gunnarsson, Sintija Kirsone, Anke Leen Ledda Mikk ja Mihkel Viinalass Foto: Keiu Virro

Möödunud nädalal toimus Norras Kristiansandis rahvusvahelise noorte- ja lasteteatrite organisatsiooni ASSITEJ kohtumine. Festivalile, kus leidus rohkesti töötubasid, vestlusi ja lavastusi, olid kutsutud noored delegaadid seitsmest Balti ja Põhja-Euroopa riigist, samuti Norra kooliteatrinoored. Eesmärk oli pakkuda nende vaatepunkti, kellele noorteteatrit tehakse. Sellest, kuidas teismelised ja noored täiskasvanud teatrit tajuvad ja millest puudust tunnevad, rääkisid Eesti Päevalehele neli noort kolmest riigist: Anke Leen Ledda Mikk (18) ja Mihkel Viinalass (19) Eestist, Sintija Kirsone (19) Lätist ning Óli Gunnar Gunnarsson (20) Islandilt.

Te olete festivalil näinud eripalgelisi laste- ja noortelavastusi eri riikidest. Nende hulka mahub nüüdistantsu, pantomiim- ja objektiteatrit, varjuteatrit ja palju muud. On nendes lavastustes olnud teie jaoks midagi uut ja üllatavat?


Sintija: Minu jaoks on festival olnud silmiavav. Lätis nähtu põhjal arvasin, et professionaalsed teatrid keskenduvad sellele, et näidendeid üsna klassikalisel moel lavale tuua. Draamastuudios oleme küll katsetanud palju erisuguseid meetodeid, sealhulgas varju- ja nukuteatrit, aga mulle on see alati tundunud mingisuguse underground-asjana, mitte millenagi, millest professionaalsed suured teatrid huvituvad.

Leen: Mina ei olnud kunagi varem näinud varjuteatrit, kus inimesed loovad lugusid valguse ja oma kehade abil. Ma ei mõtle nukufiguure. Siin on neid olnud aga kaks, „Life – a Mudpie” (Islandi trupilt Tiu Fingur – toim) ja „About Shadows” (Läti koreograafi Lilija Lipora lavastus – toim). Nad kasutasid varje erinevalt ja mõlemal juhul kandsid lavastused minu jaoks tugevat sõnumit ning olid ühtlasi väga visuaalsed, maitsekad. See oli minu jaoks midagi uut.

Óli: Minu mulje nähtust on see, et ma ei ole päris kindel, kas need lavastused on piisavalt head, et noort publikut teatri külge haakida. Ma hindan eri žanreid ja siin on olnud häid lavastusi. Näiteks hindasid paljud väga kõrgelt „Personat” (Kuressaare Linnateatri lavastus, mis sai lõpuks ka noortežürii kolme lemmiklavastuse hulka – toim). Aga üldiselt arvan ma, et tegelikult ei ole keeruline publikut haarata. Teater võib olla väga lõbus ja iga kord ei pea kõiki ühiskonnas õhus olevaid probleeme lavastusse haarama lihtsalt sellepärast, et see on võimalik. Või kui, siis saab seda teha näiteks huumori kaudu.

« Avalehele 1 Kommentaari