Noorluuletajad shokeerisid Kloostri aidas

Luulesündmusi pole Eestis viimasel ajal kuigi palju olnud. Noorpoeedid, kes vaikselt edasi luuletavad, tutvustavad oma loomingut raamatulettide väljaannete rohkusesse ärauppuvates väikestes luulekogudes, ja ongi kõik. Mõni on ehk mõne laulu tekstide autoriks sattunud. Noorluuletajad Elo Viiding, Aarne Ruben ja Triin Soomets otsustasid purustada vaikuse ja tegid seda humanitaarintelligentsi ühes meelispaigas - Kloostri aida kohvikus Tallinna vanalinnas.

Elo Viiding, kes juba viis kuud on loobunud oma loomingulisest nimest Elo Vee, alustas ühiskonnakriitilise luulega, mis võttis publiku esialgu veidi tummaks. Pärast arutati, kelle pihta see kriitika siis ikkagi suunatud oli? Ega ometi nende eneste pihta?

Sellega publiku proovilepanek loomulikult ei lõppenud. Aarne Rubenile kui ajateenistusest tulnule oli endiselt südamelähedane kaitseväeteema. Kui noorluuletaja viimase luulekogu presentatsioonil möödunud aasta lõpus Pegasuses tekitas tõsise vaidluse sõjaväeteema luules, siis seekord tema vastuvaidlemist mitte salliv militaristlik esitus publiku vastureaktsiooni ei põhjustanud. Nuhkloomad, nokkloomad ja teised muinasjututegelased pidid edasi andma sõjaväes valitseva absurdiõhkkonna. Aarne Rubeni etteaste lõppes peaaegu improvisatsiooniliselt: enam ei saanud aru, kas ta vuristab teksti maha oma taskumärkmikust või sünnib kõik sealsamas publiku ees.

Ega Triin Soometski publikule rohkem armu ei heitnud. Verised teemad, tiirlemine kaela ja köie seose ümber ning muu selline, näiteks loetelu, milles järgnesid "sülitage mulle suhu" ja "ehitage mulle maja" mõjusid nii traagiliselt, et vaikus tundus Kloostri aidas kohati lausa pahaendeline.

Kui luuletajaid ühendas peale tutvuse veel midagi, siis oli see shokeerimisvajadus.

KAIDO EINAMA