Noormehest sirgub orav rattas, kelle mokk on aina mättas
Tegelikult on aga see näitus irooniline kommentaar sellistele teaduslik-kunstilistele ettevõtmistele.
Vaid reavaataja ise teab, kui palju jookseb massikultuuris ringi mustas ülikonnas lipsustatud mehi. Mõnel neist on lips läbi, teised alles triivivad vältimatu lõpplahenduse poole. Tali esitab oma eluloo ja seda just sarnaste standardsete klišeedena.
Nagu rusikas paljude meeste silmaauku sobib näiteks tõdemus sellest, et kunstnik luges nooruses palju Herbert Marcuse’t ja muid visionääre. Kes meist poleks siis unistanud maailma paremaks muutmisest. Nüüd, postmodernistliku pohmelli kurval viivul, on aeg küps resigneerunud maailmavaateks ning Tali seisukohavõtt esindab kahtlemata just seda.
Ontliku mehe nägu mossis
Mitte et Talil oleks elus halvasti läinud. Pigem ikka hästi. Ta lihtsalt avastas, et paljudel teistel on läinud täpselt samamoodi ja et üleüldse on tema elu kulgenud siiani mingi triviaalse stsenaariumi kohaselt. Või siis on seda sinna surutud. Palju on ju juttu olnud “tüüpilisest mehest”, “meeste tüüpilistest muredest” ja “meeste tüüpilisest käitumisest”. Tali on sellistest juttudest kahtlemata lõpmata tüdinud samamoodi nagu heledapäised naised blondiinianekdootidest. Seepärast näitab ta end piltidel surmani väsinud koomiksitegelasena, kes rahmeldab ja rapsib pildist pilti, mõtleb omaette menulaulude ja kõnekäändude keeles ning vürtsitab oma aju fraasidega kultusfilmidest. Üldse näitab ta meile ontlikku kohanenud inimest, kelle nägu on miskipärast mossis.
Väljapaneku keskel troonib videojupp ühestainumast hüppenöörihüppest, mis oma halastamatult täpses ja rutiinses kordumistejadas kasvab kujundiks oravast jooksurattas. Lisame siia teiste tööde paberist “filmikaadrid” üle tee tormavast mehest, tulevast, minevast, istuvast ja astuvast mehest ja kindlasti ka mehest, kes saab hea laksu vastu pead (või ainult teeskleb ta?), ning saamegi mitu kurva lõpuga multifilmi täiskasvanu kimbatustest. Pole enam, kuhu kasvada! Ilm on inimesi täis. On umbne, on kitsas, on õhu- ja veepuudus.
Ja siis veel see fataalne naine aeglase agoonia muusana! Nii mitmedki paljad naiskehaosad palistavad piltides mehe loobumiste rada. Alguses jättis ta raamatud ja filosoofia, siis astus minema ühisest voodist. Sümboolsed estid, millega kunstnik põgeneb ettesöödetud ja soositud peremeherollist.
Tali lõi “Romeo ja Julia” seinale
Kolm aastat tagasi pälvis Andres Tali graafikatriennaali Grand Prix’ graafilise seeria “Romeo ja Julia” eest. William Shakespeare’i samanimelise näidendi eestikeelne tõlge oli leht-lehelt otse graafilistele lehtedele kantud nii, et külastaja võis seda lugeda nagu raamatut, milles lehepööramise asemel tuli seinaveert mööda käia.
Teos sobis hästi tollase triennaali põhihuviga uurida “Muutuvat kujundit” – kultuuri, milles literatuursed sõnumid, jõuavad muutunult kirjandusse tagasi ja ei leia oma sünnipaika eest.
