Pika õhtu lõpus leidsid Priit Põldma, Silvia Urgas ja Oliver Berg aja, et rääkida Eesti Päevalehele, miks laboratoorium ellu kutsuti ja mida nad selle käigus õppinud on.

Priit, mõte dramaturgia laboratooriumist sündis sinu peas?


Priit: See oli minu mõte, jah. Noored põnevad prosaistid ja luuletajad ei kirjuta kuigi palju teatritekste. Neid kirjutavad paljuski teatritegijad ise. Kirjanduslikumaid näidendeid, suveräänse väärtusega tekste sünnib seetõttu mõnevõrra vähem. Mõte laboratooriumist tekkis selleks, et tuua noori kirjanikke teatri juurde ja innustada neid kirjutama teatritekste, mis ei pea alati lähtuma dramaturgia konventsioonidest. See on koht, kus katsetada dramaturgia piire.

Millist lünka võiks laboratoorium näitekirjanduse maastikul täita? Meil on ju lavakas, kus on dramaturgi õppesuund ja ka Drakadeemia. Olgu, lavakasse peab kõigepealt katsetega sisse saama, aga…


Silvia: Jah, lavakasse peab sisse saama. Ja Drakadeemiale peab raha maksma.

Oliver: Kui lähed lavakasse või Drakadeemiasse, peab sul olema sisemine kutse, teadmine, et see on peamine, mida sa teha tahaksid, aga dramaturgia laboratooriumi seltskond on kokku saanud nii, et igaüks teeb juba palju asju ja oleks tore veel ühte lisaks proovida.

Priit: Drakadeemia töö on tohutult väärtuslik ja Eesti teatrile palju andnud. Aga see on koolitus. Mind huvitas, kuidas hakkavad näitemängu vormile intuitiivselt lähenema kirjanikud. Me ei hakanud peale teooriast, vaid üksteise kogemusest lähtudes.

Oliver: Meil oli palju erinevaid külalislektoreid, kellega sai vabas vormis asju arutada. See aeg oli väga mitmekülgne.

Dramaturgialaboratoorium sai teoks NUKU dramaturgi Priit Põldma eestvedamisel.
Priit: Kohtusime korra kuus ja kõik tegelesid jooksvalt oma tekstidega edasi. Meil käisid erinevad külalislektorid: Siret Campbell, Eero Epner, Aare Pilv, Paul-Eerik Rummo ja Jim Ashilevi. Nad tutvustasid oma arusaama teksti ja teatri kokkupuutepunktidest. Vahepeal kutsusime külla ka näitlejaid, kes kirjutatud katkendeid ette lugesid. Mulle tundub, et näitleja analüüsib teksti teisiti kui kirjutaja ja tahtsin, et nad esitaksid neid küsimusi, mis tekivad just näitlejana üht või teist rolli lugedes.

Ilmselt siis karakteriloogika osas?


Priit: Jah, näitleja ei vaata teksti väljast, vaid seest.

Oliver: Kirjutajal on lihtne lobisema hakata, jääda umbmäärasesse teksti kinni, ent näitleja tegeleb mikroskoopiliselt ka üksikute repliikidega. See aitas sünteesida, ära tabada, kas see iva, mille olen enda meelest stseeni võtmeks kirjutanud, hakkab päriselt tööle, mattub muu alla või on just liiga laua keskel. Nüansseeritus, mille näitlejad esile toovad, oli protsessis väga väärtuslik. Ja ka see, et kuuled kohe ära, kuidas tekst kõlab. Näidend ei pea tingimata lavastuseni jõudma, aga see on suuline kõne ja ei tohiks olla ebausutav.

Ehk toote välja mõned eredamad hetked laboratooriumi vältel toimunud kohtumistelt.


Oliver: Esimeste soojade kevadpäevade ajal käis meiega vestlemas Aare Pilv. Istusime NUKU rõdul, oli muhe olemine ja Aare jagas kollektiivse kirjutamise kogemust “Oomeniga”. Ma ei oska seda praegu üheselt mingisse tähendamissõnasse panna, aga see hetk oli minu jaoks midagi, mis kinnitas tunnet, et on okei edasi tegutseda. On erinevaid vorme ja need ei peagi järgima kindlat mudelit. Tegijad võivad protsessi siseneda ka teadmata, mis sealt välja tuleb.

Silvia: Mulle isiklikult jättis suure mulje Siret Campbelli workshop, ta tegi palju harjutusi piiratud aja ja väikeste ülesandepüstitustega. Näiteks: kuidas luua pildi põhjal mõni tegelane. Avastasin, et ideed on alateadvuses juba olemas, need on vaja lihtsalt esile kutsuda.

Esimene lugemine NUKUs
Oliver: Mulle jäi meelde Eero Epneri lause, mis oli umbes midagi sellist, et ükskõik, mida sa tegema hakkad, ära unusta, mida öelda tahad. On lihtne lasta end triivima ja pastakast annab imeda ka täiesti korralikke keskpäraseid asju. Aga kui tahad päriselt midagi tabada, ei tohi sihti unustada, ehkki see võib teiseneda.

Mis teid laboratooriumi puhul osalema tõmbas?


Silvia: Ma olen varem näitekirjandusele mõelnud, sest mu hea sõbranna on Musta Kasti näitleja. Tema pealt olen näinud muu hulgas sedagi, kui suletud tundub teatri kogukond väljapoole. Kui mõtled, mil viisidel saab kirjutada, siis näidend on üks neist. Aga näidend nagu ka stsenaarium nõuavad enamate inimeste kaasamist ja rohkem ressursse kui näiteks raamatu väljaandmine. Seega tundus see kättesaamatu, aga samas intrigeeriv väljakutse. Et mis nüüd mina. Ma pole õppinud ühtki sobivat eriala, ei oma kontakte, ei tunne, et olen sündinud teatritalent. Mõtlesin, et selline pakkumine tuleb üks kord elus ja peaksin selle vastu võtma.

OIiver: Oleme püüdnud just teatri suletuse efekti osas sildu ehitada. See on Eesti väikese konnatiigi üks külg, et kui tahad teatrisse tööle minna, on selleks kindlad kanalid, mida mööda liikuda. Mul oli samuti teatrikirjanduse osas suur aukartus, tekkis tunne, et ma ei tohigi. Et tuleb ikka lavakasse minna või Drakadeemia läbida. Kui midagi tehakse, siis sõprade ringkonnas, puhta lehe pealt mängu saamine on raske. Minule andis see projekt kindlama jalgealuse kirjutamisega tegelemiseks. Töötan Linnateatri kirjandustoas ja puutun tegelikult ju iga päev teatriga kokku. Need materjalid, mille olen läbi sõelunud, tekitavad käsnaefekti ja aitavad ka endast paremini aru saada. See aitab näha, mis praeguses teatripildis on puudu või ehk täpsemalt, mida ma ise tahaksin rohkem näha.

Mis on puudu?


Oliver: Intiimsus. Teatris on tegelikult vähe tekste, mis kajastaksid tänapäevast Eesti elu. Kuidas on siin elada? Vaatame hoopis Inglismaal kirjutatud kõrgklassikomöödiaid, et saale täita. Hirmu kohalike teemadega katsetamise ees on palju. Stampteemad on, aga refleksiooni on vähe.

Silvia: Mina olen Priidust ja Oliverist oluliselt vähem teatriga kokku puutunud. Olen teatris vaatamas käinud ikkagi lavastusi, millest juba eeldan, et need mulle meeldivad. Ja need ei ole tingimata Linnateatri või Draamateatri klassikalised sõnalavastused, pigem tunnen end koduselt Kanuti Gildi SAALis. Seega ei osanud ma ka millestki puudust tunda. Möödunud aasta jooksul tekkiski alles lähem huvi, kuidas kirjutatakse sõnalavastustele sobivat dramaturgiat.

Silvia Urgas pärast debüütnäidendi "Elektrilised sõbrad" ettekannet.
Oliver: Praegune kinnistunud positsioon ongi, et kui oled noorem, vaata Kanuti SAALi lavastusi ja ära tulegi sõnateatrisse midagi otsima. Kui mõelda tulevikule, siis see kriibib. Praegu on veel need ilusad üle miljoni teatrikülastuse aastas, aga…

Külastuste number tuleb samas alla poolelt Eesti elanikest.


Oliver: Just. Kui me tulevikule ei mõtle, ei maksa imestada, kui seda tulevikku ei pruugigi tulla.

Priit: Ma olen Oliveriga nõus, et oleks enam tarvis peegeldada ja mõtestada maailma meie ümber. Aga see ei tähenda tingimata sotsiaalset või poliitilist teatrit sellest, mis toimub Toompeal. Oliver on kirjutanud näidendi, mille tegevus toimub aastal 2008, aga ta teeb seda ju tänaste impulsside põhjal. Silvia on kirjutanud tulevikudüstoopia ja ka see kõneleb tegelikult tänasest päevast. Ma tahaksingi näha enam tekste, mis aitaksid toime tulla keerulise ja vastuolulise maailmaga, mis meid ümbritseb.

Nagu teraapia?
Priit: Ei… Ma mõtlen tekste, mis aitaksid probleemidele otsa vaadata.


Silvia: Kirjutamine kui teraapia kõlab alati justkui halva kirjutamise õigustus…

Priit: Minu mõte on, et me ei peaks põgenema, vaid probleemidega tegelema. Teiseks tahaksin, et näidendil kui kirjandusliigil oleks eluõigus ja koht kirjandusväljal. Näidendi mõõdupuu ei pea minu meelest olema tingimata see, kas ta jõuab lavale või kui vaimustav lavastus seejärel sünnib.

Silvia: Üks, millest kohtumistel rääkisime, oli see, et kõige ebapopulaarsem kirjutamise liik ongi ilmselt lugemisnäidend.

Mis edasi saab?


Oliver: See on minu enda küsimus ka. Meil oli nüüd nii-öelda avalikuks tulemine, aga mis oleks perspektiiv? Iseenesest oleks ju tore, kui ka edaspidi oleks lavakale ja Drakadeemiale mingi alternatiiv.

Oliver Berg vestluses Diana Leesaluga
Priit: Eks me peame järgmisel kohtumisel üksteisele otsa vaatama ja mõtlema, kuidas jätkata. Mulle endale meeldib, et kõik lähtub kogunenud inimeste huvidest ja soovidest ja me ei kirjuta kõik koos näiteks kohustuslikus korras uksekomöödiaid. Ei tahaks lähtuda formalistlikest kaalutlustest, vaid isiklikust huvist ja sellest, mis põletab ja sütitab.

Üle Rambi, kriitikalaboratoorium gümnasistidele

 

Oktoobrist alustas NUKUs, sedapuhku koostöös Eesti Draamateatriga, veel üks laboratoorium. Nimetuse poolest on see kriitikalaboratoorium, ent näeb NUKU dramaturg Priit Põldma seda eelkõige teatrivaatamislaboratooriumina. “Meil ei ole eeldust, et 15 noort, kes seal osalevad, peaksid saama teatrikriitikuks. Mõte on innustada teadlikumat, analüütilisemat ja tähelepanelikumat teatrivaatlust,” selgitab Põldma.

Üheks ajendiks on stereotüübid, mis teatritegijatel noore teatrivaataja kohta tekkima kipuvad. “NUKU on noortele vaatajatele suunatud teater ja ikka tekib mõtteid, millised need noored on ja millised teemad neid huvitavad. Aga see ei pruugi alati reaalsusega seotud olla,” leiab Põldma.

Aga millest on praegu teatrikriitika väljal puudus?Süvenemisajast ja -julgusest,” leiab Põldma. “Sellest, kuidas mõtestada teatrit laiemas kontekstis, kuidas suhestada seda ühiskonnas toimuva ja ka laiema kultuuriperspektiiviga ajalises mõttes. Ka näitlejate tööd võiks käsitleda rohkem, põhjalikumalt ja täpsemalt.”

Kriitikalaboratooriumis osalevad noored kogunevad edaspidi kord kuus, vaatavad NUKU ja Draamateatri lavastusi ja analüüsivad neid. Teatri ja kriitika köögipoole avamiseks kutsutakse külla kriitikuid, näitlejaid ja lavastajaid.